Tahaksid lugeda midagi eriti põnevat, kuid ei tea, mida valida? Soovitame sulle kolme põnevikku, mida on teiste seas kiitnud ka Jaan Martinson! Küsimusele, miks just need raamatud väärivad lugemist, annavad vastuse sel korral bookstagrammerid.

Chris Whitaker „Kõik pimeduse värvid“

@kikael 

⭐️⭐️⭐️⭐️ 
 
Raamat jutustab poisist ja tüdrukust, mööduvatest aastakümnetest, paranemata haavadest ning kinnisideedest. Patch ja Saint on ebaharilik paar – ühe silmaga poiss, kes pahandusi ligi tõmbab, ning nimele vastavalt malbe tüdruk, kelles peitub sügav sihikindlus. Lapsed on lahutamatud, kuni Patch satub peale, kuidas tema silmarõõmu hakatakse valgesse kaubikusse vinnama ning neiule appi tormates ise jäljetult haihtub. 
 
Aasta alguses lugesin samalt kirjanikult romaani „Me algame lõpust”, mis liigutas hingepõhjani, nii et ootused olid kõrged. Tal on eriline anne aeglase kulgemisega valvsus uinutada, märkamatult lasso heita ja silmust vaikselt südame ümber koomale tõmmata, kuni see pitsitama jääbki. Whitakeri lugudest leiab tohutut traagikat, sündmusi, mille järellainetus aastaid hiljemgi jalad alt viib, ning inimesi, kes end ikka ja jälle püsti tagasi ajavad, kildudeks purunenud südamed kokku lapivad ja oma rada mööda edasi rühivad. Imestasin, kui palju sarnasusi ning paralleele kahe romaani vahel leidsin, aga need ei jäänud kuidagi häirima, sest kummalgi on oma lugu rääkida. 
 
„Kõik pimeduse värvid” põimib hallikaid hämarikutoone, pilkast pimedust, viimaseid ja esimesi päikesekiiri. Kirjaniku pintslilöögid on kaalutletud ja lühikesed. Alguses ei olnud lihtne raamatuga sina peale saada – maru lühikesed peatükid takistasid loosse süübimist ja tekitasid tüdimust. Väikelinn. Poiss. Tüdruk. Mõlemad omamoodi. Tutvumine. Sõbrunemine. Tragöödia. Kus on Patch? Kes on Grace? Küsimusi sadas nagu oavarrest ja vastuste otsimiseks-leidmiseks kulus aastakümneid ning sadu lehekülgi. Truudus. Tingimusteta armastus. Võimatuna näiv müsteerium. Kadunud tüdrukud. Igavikulised kinnisideed. Jahmatavad paljastused. Teises pooles töötasid lühikesed peatükid märksa paremini, sest võimaldasid teiste tegevuste vahele hõlpsasti 1-2 peatükki susata, et leevendada kuklas närivat soovi teada, mis edasi saab. Kõigi süngete ja tumedate toonide vahel tärkab ka midagi kaunist, abiks kunst. Just maalimine oli mu lemmik osa loost. 

@booksbytriin 

⭐️⭐️⭐️⭐️💫/5 
 
Ma lõpetasin selle raamatu lugemise juba mõnda aega tagasi ja siiani on keeruline oma mõtteid ja arvamust sõnadesse seada. Vahetult pärast viimase lehe keeramist tundsin tühjust ja ei teadnudki millega oma lugemisretke jätkata – ükski raamat ei tundunud Whitaker’i tasemele küündivat.  
 
Mulle meeldis loo sisu ja see, kuidas autor suutis lehtede vahele paralleelselt rulluma panna mitu lugu. Minu aeglase ja katkendliku lugemistempo tõttu jäi mulle tunne nagu see lugu oleks kestnud ja kestnud ja kestnud, kuid üldsegi mitte halvas mõttes. See lünklik tempo hoidis mind nii pikalt nende tegelastega koos ning seda rohkem nad kasvasid mu külge.  
 
Kui ma nüüd peaksin autori kahte eesti keelde tõlgitud romaani võrdlema, siis „Me algame lõpus” oli lihtsalt hiilgav ja ainult sellepärast jäi „Kõik pimeduse värvid” teisele kohale. Teise koha omanik on ikkagi ehk veidi aeglasem ja tema põnevusega haaramine veidi lõdvem. Võlusid mind ikkagi mõlemad ja tahaks veel. 

Liz Moore „Metsajumal”

@readbooksandbemerry  

Milline pärl 😍 
 
Aasta siis on 1975. Suvelaagrist läheb kaduma rikka pere 13a võsuke. Ja see pole mitte selle pere ja kogukonna jaoks esimene kord. Aastaid tagasi kadus sama pere esimene laps ja samasse ürgmetsa. 
 
Lugu lookleb meisterlikult eri aegade ja erinevate inimeste lugude vahel.. Keerukas, kuid mitte segane ning hoiab sind kümne küünega kinni ning selle lummusest on pea võimatu välja murda. 
 
Mulle väga meeldis ❤️ 

@the_bookshelf_of_merilin 

„Metsajumal” räägib loo ühe perekonna kahest lapsest, kes mõlemad jäljetult kadusid. On 1975. aasta suvi. 13-aastane Barbara Van Laar veedab aega suvelaagris, mida omavad ta vanemad. Kuni ta jäljetult kaob. Just nagu ta vend Karu, kes läks kaduma täpselt samas kohas neliteist aastat tagasi… 
 
„Metsajumal” kirjeldatakse lugejale läbi mitme erineva tegelase vaatevinkli läbi mitmekümne aasta. Lugu algab küll 1975. aastal, kuid erinevad tegelased viivad meid tagasi 1950ndatesse ja aastasse 1962. Minevikus keskendutakse rohkem Karu kadumisele ning olevikus Barbara. „Metsajumal” oli esimene teos, mille lugesin Liz Moore’i sulest. Ja peab ütlema, et ma ei pidanud pettuma. Pea 600 leheküljeline teos sai läbi vaid mõne päevaga. „Metsajumal” haaras mu endasse ja põnevust jagus kuni viimaste lehekülgedeni. Kindlasti plaanin ka tulevikus lugeda teisigi Liz Moore’i teoseid. 
 
Soovitan kõigile põnevike austajatele! 

Cara Hunter „Mõrv perekonnas”

@lugemiseisu 

20 aastat tagasi tapeti oma koduhoovis julmalt Luke Ryder, nüüd teeb tema kasupoeg juhtunu uurimisest dokumentaalsarja, kuhu on kaasatud mitmed eksperdid. Raamat ongi üles ehitatud sarja võtetel toimunud arutelude, ajaleheartiklite ja sotsmeedia postitustena. Väga-väga lahe lähenemine ja soovitus kõigile, kes tahavad uuema nurga alt põnevikku lugeda!