Berit Kaschan on luuletaja, keda huvitab sõna ravitsev ja psüühikat tasakaalustav toime. Sel suvel ilmus Beritil neljas luulekogu, mis kannab pealkirja „Aprill”, milles saavad autorile omaselt kokku mütoloogia, argisus ja huumorimeel.
Berit jagas meiega enda lugemissoovitusi, millest ta on leidnud inspiratsiooni või mis on soojendanud tema südant.
Sel laupäeval, 20. septembril ootame kõiki loovkirjutamise töötuppa, mida viib läbi Berit Kaschan! Töötuba sobib kõigile, nii neile, kes kirjutavad igapäevaselt, kui ka neile, kes pole veel paberile ühtegi rida julgenud panna. Koos avastame, kuidas sõnad voolama panna, anda mõtetele ja tunnetele kuju ning leida rõõmu kirjutamisest. Tule ja saa osa millestki maagilisest!
Rumi „Päikesesõnad”
Sufi luuletaja ja müstiku Rumi luule on Doris Kareva vahendusel leidnud endale ka eesti keeles kauni kodu. See raamat on tõeline südamerohi – mis tõenäoliselt selgitab ka selle 13. sajandi poeedi üha kasvavat populaarsust läänemaailmas. Tema luules on vastuseid, innustust ja lohutust, mida näivad vajavat ja mõistvat kõige erinevamad inimesed üle ilma. Mina lugesin seda raamatut esimest korda ühel ammusel Inglismaa reisil, sõõm sõõmu haaval. Ja kui koju tagasi jõudsin, leidis mu elus aset üks ime, mis omal moel mind siiani kannab. Nii et tõesti, julgen soovitada. Järele proovitud südamesoojendaja.
Margus Laidre „Ars moriendi – ars amatoria. Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas“
Tänases maailmas, kus nii surma kui seksiga kaasneb vist rohkem pettekujutelmi kui kunagi varem, on Laidre uurimus neist kahest igavesti aegumatust teemast äärmiselt värskendav lugemine. See on väga kaasahaaravalt kirjutatud teos, mis sobib ideaalseks kaaslaseks just pikkadesse pimedatesse õhtutesse. Raamatu läbilugemine võtab küll pisut aega, aga kus meil siin igavikus tegelikult kiiret. Ma ise olen lugenud vaheldumisi natuke surmast ja siis natuke jälle armukunstist, et oleks vaheldust. Ja kokkuvõttes on see ikkagi raamat inimese elust. Sellisest, millel on soovitatavalt ka sügavam ja aegadeülesem tähendus.
Miranda July „All Fours”
See on pöörane, ilus ja äärmiselt hädavajalik raamat! Üks mu viimaste aastate suuri lemmikuid. July 2024. aastal ilmunud romaan räägib 45-aastasest naisest, kes keeldub uskumast, et kõik, mis alles jäänud on, on rutiin ja vältimatu hääbumine ja võtab rõõmu ja huviga ette oma seksuaalsusega – ja seega kogu oma eluga – uuesti tutvumise. Olgem ausad, tõde, mida tsivilisatsioonil on raske tunnistada, on see, et naise seksuaalsus ja meelelisus tegelikult ajaga süvenevad, sest süveneb kontakt eluga. July tuletab meile seda meelde – äärmiselt humoorikalt, poeetiliselt ja inimlikult. See raamat on tõeline tšakrate avaja, mis ei ründa ega alaväärista kedagi, lihtsalt valgustab teed, mille olemasolu suurem osa meist pole osanud vist kahtlustadagi. Kõik, mis lugemiseks tarvis, on parasjagu aega, ja oskust ka iseenese üle muiata. Isegi kui see pole lõppeks ikkagi sinu tee, mingi ergastuse annab raamat avatud meele korral sulle kindlasti. Lisaks – sel hilissügisel peaks romaan ilmuma ka eesti keeles.
Aino Pervik „Kaetud lauad”
Aino Pervik on suuremale osale eestlastest südamesse jäänud lastekirjanikuna. Siiski on tema täiskasvanutele kirjutatud romaanid ja lühijutud sama tähelepanuväärsed. Nende hulka kuulub ka esmakordselt 1979. aastal ilmunud romaan “Kaetud lauad”, mille probleemiasetused on lausa ehmatavalt tänapäevased. Ikka inimsuhted ja nende tegelik, mitte näiline kvaliteet, järglaste saamise ja eneseteostusega seotud küsimused. Ilmumise aegu liigitus romaan automaatselt olmekirjanduse ehk mitte-väärtkirjanduse valdkonda, sest niimoodi tajuti pea kõiki naiste kirjutatud raamatuid, mis rääkisid naise elust. Isegi siis, kui seda tehti tabavalt, sügavalt ja väga hea huumorimeelega. “Kaetud lauad” on kahtlemata avastamist – ja ka ülelugemist väärt. Võib öelda, et see romaan jõudis oma õige aja ära oodata.
