Piia Õunpuu on suur raamatusõber ja blogija. Uue aasta saabumise puhul soovitab Piia kõikidele raamatusõpradele suurepärast lugemist ning jagab oma mõtteid lugemise olemusest, tähtsusest ja mõjust!
Miks tasub lugeda?
Ma tõesti usun, et lugemine teeb targemaks. Minu jaoks on lugemine väga palju seotud ka lihtsalt uudishimuga – ma tahan teada, millest see tuntud raamat räägib; ma tahan teada, kuidas üks või teine kunstnik elas. Nii et paljuski on lugemine minu jaoks omamoodi enese harimine (pop)kultuuri vallas ja põhjatu uudishimu rahuldamine.
Kuidas leiad lugemiseks aega?
Nagu palju muuga, tuleb lugemist ka harjumuseks kujundada – näiteks õhtul telefon öökapi asemel täitsa teise tuppa jätta ja hoopis kasvõi 10-20 lehekülge lugeda. Sageli, kui mõni pikem auto- või bussisõit ees on, võtan ka raamatu kaasa, kasvõi igaks juhuks – äkki tuleb lugemistuju peale! Loomulikult on see seda lihtsam, mida põnevam raamat parajasti käsil on. Ja kevadel-suvel-sügisel meeldib mulle väga õues lugeda, minna parki või kohvikusse, võtta kohv või pokaal veini ja raamatuga aega veeta.
Kuidas raamatut valida?
Eelkõige tasub ikka lähtuda sellest, mis endale huvitav tundub ja tõmbab, mis haakub huvide-hobide ja varem meeldinud raamatutega. Kui raamat läbi saab ja hakkan uut valima, siis vahel tean täpselt, mida ma järgmisena (ja isegi ülejärgmisena) lugeda tahan, vahel seisan lihtsalt koduse raamaturiiuli ees või sirvin raamatupoes raamatukaasi, loen tutvustusi ja mõne lõigu raamatu seest ning otsustan niimoodi täiesti meeleolu järgi, mida järgmiseks lugeda.
Elo ja Friedebert Tuglase päevikud, kirjad ja reisikirjad. Eesti kirjandusajaloo esipaar oskab nii tabavalt kirjeldada ümbritsevat, kommenteerida teravalt oma kaasaegset kultuurielu ja olla seejuures sellised inimesed, et iga lõiku nende kirjutistest lugedes tundub mulle, et ma tahaksin väga nendega Werneris kohvitada, Itaalias ringi reisida või kasvõi lihtsalt Tuglase kabinetis ringi vaadata!
Ernest Hemingway “A Moveable Feast” – Hemingway postuumselt avaldatud Pariisi-mälestused on üks väheseid raamatuid, mida olen mitu korda lugenud (kuigi Pariisis olen käinud ainult korra). Hoolimata Hemingway raskest iseloomust ja keerulisest mainest, meeldib mulle väga lugeda ta õrnu kirjeldusi kunstnike kehvast elust Pariisis ning juba lihtsalt see, kuidas 20. sajandi kunsti- ja kultuurielu suurnimed kõik koos samas hetkes eksisteerivad, on mu jaoks nii paeluv!
Trevor Noah “Born a Crime“ – Kui enamasti jäävad mu lemmikud elulooraamatud kunsti ja kultuuri valdkonda, siis Lõuna-Aafrika koomiku Trevor Noah ääretult kaasahaarav vaade oma lapsepõlve tegi harjumuspärases repertuaaris väga värskendava kõrvalepõike.
Amor Towles “Härrasmees Moskvas” – Lugesin seda paar aastat tagasi teise lugemissaadiku Liisa soovituse peale ja siiani aeg-ajalt mõtlen ja meenutan, kui soe ja siiralt tore see raamat oli!
Jean Echenoz “Jooks” – Selle raamatuga avastasin enda jaoks Loomingu Raamatukogu täiesti põhjatu seeria ja varamu. Need on enamasti väikesed maailmakirjanduse ampsud, mille hulgas on nii toredat kui veidrat, lihtsat kui rasket – nagu Pöffi filmide valik, aga raamatukaante vahel ning mitmekümne aasta pikkuse arhiiviga, mida tulevate aastate jooksul läbi töötada.
Indrek Hargla Apteeker Melchiori sari – Mu viimaste aastate põhiline kerge ajaviitekirjandus ehk “kui midagi ei viitsi lugeda, siis võtan järgmise Melchiori”. Veel on ainult üks lugu jäänud ja siis saan joone alla tõmmata!
Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita” – Kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas see mulle väga muljet ei avaldanud, aga nüüd täiskasvanuna uuesti lugedes olid need rohked kultuuriviiteid, satiir ja raamatu enda tähtsus ja saatus tõeliselt mõjusad! Tasub kohustuslikku kirjandust uue pilguga üle lugeda!
Jaan Kross “Wikmani poisid” – Kross on vist mu lemmik kodumaine kirjanik ning “Wikmani poisid” vist üks mu lemmikraamatuid. Lugesin selle hiljuti uuesti läbi ja see, kuidas ta oskab sõnadega südamest kinni võtta, seda kõvasti väänata ja siis lootusrikkalt lahti lasta on lihtsalt uskumatu.
Lev Tolstoi “Anna Karenina” – Olen endale ammu lubanud Vene kirjanduse juurde naasta ja see üks klassik, mis mul gümnaasiumis lugemata jäi, tundub selleks hea algus.
Pandora Sykes “How Do We Know We’re Doing It Right” – Olin juba mitu aastat briti ajakirjaniku Sykes’i podcastide iganädalane kuulaja, mistõttu tahtsin kindlasti ka tema raamatu läbi lugeda. Kaasaegse naise elu lahkavad esseed tabavad intelligentselt ja humoorikalt naelapea pihta!
Joan Didion “The White Album” – Didioni esseekogumikku iseloomustavad samuti tabavad tähelepanekud elust ja olmest 70ndate USAs. “The White Album” oli mu esimene Didioni maitsmine ja kindlasti ei jää see viimaseks.
Caroline Criado-Perez “Invisible Women” – Teine raamat selles nimekirjas, mida ma ise tegelikult veel lugenud ei ole, aga mis pikka aega minu “tahan lugeda” nimekirja tipus on olnud. Teiste arvustuste põhjal tundub väärt raamat!
About the author
