Aastakümneid on läbipõlemisega võitlemise esimeseks strateegiaks peetud enesehoolt. Sellest hoolimata põleb läbi üha enam ja enam inimesi. Miks? Sest me ignoreerime läbipõlemise tegelikeks põhjusteks olevaid süsteemseid ja institutsioonipõhiseid mõjureid.
Läbipõlemise probleemiga tegelemise esimene samm peaks olema järgmise mantra pidev kordamine ja endale sisendamine: läbipõlemine on seotud organisatsiooni, mitte selle töötajatega. Jooga, puhkus, heaolutehnika ja meditatsioonirakendused võivad pakkuda optimeeritud ja tervemat enesetunnet. Läbipõlemise ennetamisest rääkides on nende vahendite soovitamine leevendamiseks absoluutselt ohtlik. Mida see tähendab?
Tutvu raamatuga lähemalt:
Proovime kiirelt läbi viia ühe äraspidise Rorschachi katse. Mina kirjutan siia ühe sõna. Teie öelge, mis pilt teile silme ette kerkib.
Läbipõlemine.
Kas seda sõna lugedes kerkib teile silme ette üks neist hallikates toonides pildipanga piltidest, kus keegi istub vankuvate paberivirnade vahel töölaua taga, hoiab kahe käega peast kinni ja jõllitab tuhmi pilguga arvutiekraani?
Või ehk kujutate ette äsja kustutatud tikku, millest tõusev suits spiraalina üles kerkib ning siis taustaga ühte sulab?
Äkki kerkib teie silme ette hoopis tülpinud ema, kes üritab korraga käe otsa võtta kolme tõsises rebenemisohus poekotti, sellal kui mitu last ta pereautost välja rüselevad, kõik eri spordialade võistlusvormides?
Ehk tähendab läbipõlemine teie jaoks mõnda Seth Rogeni tegelaskuju, kes juba kell kaks pärastlõunal on oma tagumiku diivanile parkinud ning lööb tobi tehes aega surnuks, oodates, millal järgmine kentsakas seiklus ta üles leiab?
Kindlasti on küllalt pildikesi, mille kirjeldamise peale ma ei tulnud. Kahjuks olemegi aegade algusest siiamaani läbipõlemise kontseptsiooni naljaks keeranud ja seda ära kasutanud kallutatud meemide tootmiseks. Vastukaaluks piltidele, mida pildipangast leida võime, kaotab ülemaailmne tootlikkus selle raske haiguse tõttu igal aastal triljon dollarit, 190 miljardit dollarit kulub tervishoiule ning ainuüksi Ameerika Ühendriikides tapab läbipõlemine igal aastal 120 000 inimest.
Kas me poleks pidanud probleemi olulisusest aru saama juba siis, kui Jaapan lõi ületöötamise tõttu toime pandud enesetappude arvu vähendamiseks karoshi-hädaabiliinid? (Karoshi sõnasõnaline tõlge oleks „surm ületöötamise tõttu“.) Ja kas me ei peaks kriisiks pidama seda, et naisarstide enesetappude arv on 130% kõrgem kui riigi keskmine?
Ja mis juhtub siis, kui pandeemia kõik need probleemid mitu korda hullemaks teeb? Aastaid olen ma läbipõlemise temaatikaga tegelenud ning selle ennetamiseks mitmesuguste organisatsioonidega koostööd teinud, kuid mitte miski ei aidanud mul sellest teemast paremini aru saada, kui aasta 2020 üle elamine. Juba mõnda aega olin katkise plaadina korrutanud: „Läbipõlemine muutub üha suuremaks probleemiks. Inimesed on haiged!“ Siis aga sattusime kõik enda jaoks uude ja tundmatusse olukorda: aprilliks oli 2,6 miljardit inimest karantiinis ning 81% tööealise elanikkonna töökohtadest olid kas täielikult või osaliselt suletud. Väga suur osa kontoritöötajatest suunati kodukontoritesse ning paljud neist hakkasid kasutama Zoomi, mille aktiivsete kasutajate arv tõusis üleöö kümnelt miljonilt kahesajale miljonile. See järsk muudatus sai hakkama millegi sellisega, mida varem polnud saavutatud: korraga sai selgeks, kui kurnatud ja viimse piirini viidud me kõik olime – ja seda juba pikemat aega. Ent paraku andis see läbipõlemisele hoogu juurde.
Ma tean, et ma pole ainus, kes peab läbipõlemist suureks ja üha rohkem hoogu koguvaks ohuks meie vaimsele tervisele, kuid selle väikese (kuigi võimsa) läbipõlemisega tegeleva rühma pingutused ei ole piisavad. Meil on vaja ohust ette jõuda. See pidevalt progresseeruv probleem toob kaasa rohkem kui majanduslikku kahju – inimelude kaotus on see, millega me ei tohi leppida. Selle asemel peame looma töökohtades tingimused, mis viiksid terve, õnneliku ning produktiivse töötajaskonnani – särasilmsete töötajateni, kes jõudsalt arenevad, mitte ei tegele ellujäämisega.
Võib tunduda, et läbipõlemisega võitlemine on liiga keeruline, Heraklesele ette antud ülesanne, kuid asi võib olla lihtsam, kui me arvame – meil on vaja vaid õigeid töövahendeid. Oleme selleks valmis või mitte, alustada tuleb nüüd ja kohe – läbipõlemine on juba võtnud epideemia mõõtmed.
Olles tunnistajaks sellele, kuidas läbipõlemine kogu maailma töökohtades võimust võtab, ütlen ma, et on aeg seda ümber mõtestama hakata.
Jennifer Moss “Läbipõlemisepideemia. Kroonilise stressi pealetung ja mida me saame selle vastu ette võtta”
Jennifer Moss on läbipõlemise temaatikaga tegelenud aastaid; eriti laiaks paisus selle kõlapind aga 2020. aastal, kui tuli ilmsiks, et lisaks COVID-19le on ka vaimse tervise probleemid rahvusvahelise epideemia mõõtmed võtnud. Selgus, et väga suur osa elanikkonnast on kurnatud, tööst vaimselt eemaldunud ning nende tööjõudlus on vähenenud. Mure ei puuduta mitte üht-kaht eluala, vaid on valdkondadeülene. Kõik saab küll alguse töölt, aga kandub kiiresti edasi ka elu teistesse sfääridesse. Käes on aeg läbipõlemine ümber mõtestada ja sellele üdini organisatsioonilisele probleemile lahendusi otsida. Loe edasi…
About the author
