Rahva Raamatu kirjastus toob sinuni teosed, mida soovitame soojalt igale raamatusõbrale. Küsimusele, miks just need raamatud lugemist väärivad, annavad vastuse meie kirjastajad Katrin Jaaska ja René Tendermann. Teeme sind valitud teostega loomulikult ka lähemalt tuttavaks, sest iga raamat on eriline ja väärt tundma õppimist.

Christopher Lloyd, Britannica Group „Britannica laste entsüklopeedia“

Katrin Jaaska: „Jah, kuidagi on totraks harjumuseks saanud, et küsimustele vastust otsides toksime kohe ChatGPT-le või siis guugeldame või noh, uurime kasvõi Youtube’ist. Kes kuidas. See uhiuus lastele mõeldud „Britannica laste entsüklopeedia“ tuletab meile aga meelde, et saab ka teisiti. Teadmiste omandamiseks piisab … raamatust. Tahad teada rohkem dinosaurustest? Palun. Mis on kosmos? Saad vastuse. Kas teadsid, et osad skorpionid helendavad? Ei teadnud? Vat siit saab selle kohta ka lugeda. Ja veel paljude muude teemade kohta.

Muide, uuringud väidavad, et laps küsib keskmiselt 107 küsimust tunnis. See raamat peaks küsimustele vastamist hõlbustama.

Ja kui tõesti on nii laps kui ka lapsevanemad lugemisest väsinud, siis saab uurida enam kui tuhandet pilti, fotot ja kaarti. Targemaks saavad kõik!“

Pille Kannisto „Nella ja unenäod“

Katrin Jaaska: „Mul on tihti nii, et õhtuti ei tule und. Eriti siis, kui on kiired tegemised tööl ja kodus. Pea on muremõtteid täis. Aga sama on ka lastel. Nemadki on vahel mures asjade pärast, mis neile hirmutavad tunduvad. Hull lugu on ka siis, kui emad-isad täitsa ära pööravad ja mingeid tobedusi üritavad peale suruda. Nii juhtubki 6. klassis käival Nellal.

Kõigepealt pidi ta koos vanematega maale kolima, siis ei leia ta uues koolis sõpru, hinded on kehvemad kui linnakoolis, ema pahandab kodus. Keeruline värk. Und ei tule ja kui lõpuks tuleb, siis on need unenäod kohutavad. Pille Kannisto uus fantaasiaküllane raamat „Nella ja unenäod“ sellest räägibki, kuidas enda hirmudest võitu saada ning leida julgustust … just unenägudest. Kui unes kõik need hirmsad olukorrad läbi elad, siis võiks ju päris elus olla lihtsam kõigega toime tulla.

Nella inspireerib. Ta julgeb vastu astuda kiusajatele, leiab vaatamata kõigele uued sõbrad ja … kellegi, kes veel lähedasem kui niisama sõber. Julge tüdruk! Mulle ta meeldib.

Ja see raamat on väärt sirvimist juba puhtalt illustratsioonide ja kujunduse pärast. Sirly Oderi i-m-e-l-i-s-e-d Jaapani koomiksitest inspireeritud pildid on täis värve ja elevust. Tekstid ja pildid sidus kokku aga üks Eesti parimaid raamatukujundajaid Angelika Schneider. Ma ahhetasin rõõmust ja üllatusest, kui raamatut lõpuks käes hoidsin. Nii teistmoodi! Nii ilus!“

Cara Hunter „Tapja tasu“

René Tendermann: „Cara Hunteri „Peainspektor Fawley“ sarja seitsmendat raamatut on oodatud kaua. Nüüdseks on kaua tehtud kaunikene raamatulettidel ja kaunis see on. Või noh – midagi kaunist krimiromaanides ju pole, aga põnevust on kõvasti. Enne „Tapja tasu“ kätte võtmist võiks meelde tuletada või läbi lugeda esimene „Fawley“ sarja raamat „Nad ei leia sind iial“, kus kaob jäljetult kaheksa-aastane Daisy. Adam Fawley ja tema uurijate tiim ei leia ei tüdrukut ega ka tõendeid, mis kinnitaks, kus tüdruk võib olla või kes (kui?) ta tappis. Nii saadetaksegi prokurör kohtusse kaudsete tõenditega ning mõrvas mõistetakse süüdi tüdruku ema.

Kaheksa aastat (ja kuus raamatut) hiljem leitakse ühe mõrva uurimisel laiba juurest juuksekarv, mille DNA kuulub Daisyle, kes peaks olema surnud. Fawley, kes on vahepeal saanud peainspektoriks ja töötab terrorismivastases üksuses, kupatatakse tagasi uurima vana juhtumit, et leida tekkinud jamale selge vastus. Õnneks pole Fawley papist poiss ja tema kogenud tiim asub usinalt asja kallale. Kas nad leiavad Daisy? Vaat see on hea küsimus. Mina olen raamatut lugenud ja tean. Aga ei ütle! Cara Hunter väntsutab mõnuga lugejat, kes, higipull otsa ees, püüab vana ja uue mõrva uurimisel järge pidada. Kvaliteetse krimiromaani austaja pettuma ei pea.

Ja kui „Tapja tasu“ on edukalt läbi loetud, võib järjest kogu sarja ette võtta, sest nüüd on kõiki eelnevaid raamatuid paraja varuga juurde trükitud. Saab pika pühadenädala kriminaalide ja politseinike seltsis mööda saata. Ja siis hakkavad ka päevad jälle pikemaks venima. Sellel pole Hunteri ega Fawleyga miskit pistmist, aga hea teada ikka.“