Rahva Raamatu kirjastus toob sinuni teosed, mida soovitame soojalt igale raamatusõbrale. Küsimusele, miks just need raamatud lugemist väärivad, annavad vastuse meie kirjastajad René Tendermann ja Katrin Jaaska. Teeme sind valitud teostega loomulikult ka lähemalt tuttavaks, sest iga raamat on eriline ja väärt tundma õppimist.

Erin Morgenstern „Öötsirkus“

René Tendermann: „Erin Morgensterni „Öötsirkus“ kuulub kahtlemata fantaasiakirjanduse klassikasse, kui erakordne, ainulaadne romaan. Tegelikult ei pidanud mööduma aastakümneid, et raamat klassika uhkele kullatud riiulile pandaks. See pandi sinna kohe. Ja kuigi romaani ilmumisest on möödas juba 26 aastat, pole endiselt lahtunud lugejate huvi, mis väljendub kõikvõimalikes (mitte ainult müügi-) edetabelites ja soovitusnimekirjades. 

Kas fantaasiakirjanduses või üldse kirjanduses saab luua midagi täiesti ainulaadset, omapärast, esmakordset? Kirjanduses on palju korduseid, palju viiteid, palju taaskasutust. Mõelgem või müütidele, nende ümberkirjutustele ja edasiarendustele. Ei tahaks mainida, aga kus ma pääsen – praegu müügilettidel laiutav romantasy pole ju tegelikult midagi muud, kui laisalt grafomaanlike võtetega peidetud kulunud ideede keerutamine. Kunagi aastakümneid tagasi, selle sajandi esimestel aastatel andsin välja Christopher Paolini „Eragoni“ ja oh sa juudas, kus fantaasiafännid kärkisid. No eks asja pärast ka, palju oli laenatud Tolkienilt, aga ega sellest mehest ja tema raamatutest eriti mööda minna saagi. Ikka komistad ja kukud mõne haldja või orgi otsa. Vähemalt oli see tõeline seiklus ja lapsed plaksutasid rõõmust. Muide, Paolinilt ilmub kohe-kohe eesti keeles „Murtagh“, nii et saame jälle lugeda ja koos plaksutada.  

Aga tagasi „Öötsirkuse“ juurde. Morgenstern on loonud maailma, mille sarnast varem pole olnud. Pole siin haldjaid, orke ega lohesid, ometi tunned juba esimestest lehekülgedest, et võluvägi kaigub ja kumiseb. Kõigest rääkida ei saa, sest selle maagia olemus paljastub lugeja jaoks jupi kaupa ja põnevuses-ootuses on kindlasti oma võlu. Hästi lühidalt: kaht võlurit, igipõlist rivaali, vaevab igavene küsimus: kes on parim ilma peal? Kas nad on ise liiga vanad või lihtsalt enam ei viitsi, aga enda asemel saadavad nad võistlustulle oma õpilased. Kaks ilusat noort inimest – neiu ja noormees – peavad selgitama parema, täies teadmatusest sellest, et nad üldse mingis võistluses osalevad ja et see võitlus käib elu ja surma peale. Areeniks on tsirkus, mis ilmub ootamatult ootamatutes kohtades. Paika jääb tsirkus mitmeks päevaks, mõnikord mitmeks nädalaks, üllatades kohalikke oma saabumise ja lahkumisega. Kogu tsirkust hoiab üleval võluvägi, kõik on lavastatud piinliku täpsusega alates must-valgetest telkidest, keskööl avanevatest väravatest ja lõpetades kesk tsirkust seisva kellaga.  

Morgenstern on loonud maailma, mille sarnast varem pole olnud. Pole siin haldjaid, orke ega lohesid, ometi tunned juba esimestest lehekülgedest, et võluvägi kaigub ja kumiseb.

Muidugi (õnneks?) on raamatus ka kaunis armastuslugu. Aga kas saab lõppeda hästi see, kui võistlejad teineteisesse armuvad? Et võitjaid on vaid üks?  

Igatahes. Mul on hea meel, et see raamat lõpuks ometi ilmus, tänan tõlkijat Marge Paali, kes on eesti keelde tõlkinud juba nii mitu võlumaailma, ja kujundajat Mai Greppi, kes tegi sellest imekaunite illustratsioonidega kunstiteose. See raamat on esimesest leheküljest viimaseni puhas maagia!“ 

Laura Koop „Miks sa teda like’isid?” 

Katrin Jaaska: „Kas sa oled kunagi mõelnud (ja mitte isegi ainult mõelnud, vaid ka päriselt jälginud), mitu tundi ööpäevas sa tegelikult sotsiaalmeedias passid? Muide, 2025. aasta seisuga on see keskmine skrollimise aeg päevas 2 tundi ja 21 minutit.  

Mitu ❤️  või 👍  sa selle aja jooksul Instagramis jagad? Ja kui sa ise postitad, kas siis jälgid, ise elevil ja ootusärev, kui kiiresti ja kes sulle omakorda neid südamekesi ja pöidlaid vastu jagab? Või laskud sa kommentaarides tõsisesse ja vahel lausa inetuks kiskuvasse sõnavahetusse?  

Sotsiaalmeedia on muutunud meie jaoks nii oluliseks, et ilma justkui enam ei oskagi. Suur osa romantilisi suhteid saab alguse erinevatest äppidest, olgu selleks siis vana hea Instagram või mõni päris spetsiifiline deitimisrakendus. Aga … tõde on ju see, et nii mõnigi suhe saab ka lõpu just seetõttu, et kusagil ja kellelegi on jagatud liiga palju ❤️. Või lausa suvikõrvitsaid, eks ole.  

Laura Koopi raamat „Miks sa teda like’isid?” paneb meid selle sotsiaalmeedias passimise ja like’ide jagamise üle kahtlemata pikemalt mõtlema. Teaduslikud faktid ja statistika vahelduvad lugudega, mida on jaganud inimesed meie endi seast. Need ei ole väljamõeldud situatsioonid, vaid olukorrad elust enesest. Kas me PÄRIS elus PÄRISELT käituksime samamoodi või … kuidagi teisiti? Aga muidu soe soovitus on siiski see, et pane nüüd see arvuti- või telefoniekraan kinni ja mine räägi päriselt inimestega juttu. Ja kui selleks ei ole tuju, siis … loe raamatut.”

Mart Juur „Eesti popmuusika täielik leksikon“

Katrin Jaaska: „Kui arvasid, et tead Eesti popmuusikast kõike, siis… see raamat kinnitab sulle, et tegelikult ei teadnud sa midagi või vähemalt mitte nii põhjalikult, kui autorid väidavad teadvat. „Eesti popmuusika täielik leksikon“ on muusikaline entsüklopeedia, mille lehekülgede vahele võidki jääda ekslema, igal sammul võid kohata mõnda unustatud bänd, kummalist hitti ja nime, mida isegi Google häbeneb otsida.

Soovitatav kõigile, kes tahavad naerda. Avage suvaline lehekülg, kuulake vaimusilmas helimaastikku… ja tuletage endale meelde: ärge võtke seda tõsiselt, see on lihtsalt parim muusikaline nali, mis on paberile pandud.“