Kuu raamat: Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

Rosie Walshi seni kuulsaim teos on „Ilma ainsagi sõnata”, mida on avaldatud maailmas enam kui 35 riigis. Annie ja Kate’i lugu „Päev, mil me kadusime” ilmus Suurbritannias autori varjunime Lucy Robinson all ja on kaasahaarav ning ettearvamatu lugu kahest noorest naisest, kes mineviku eest põgenevad. Ammuste sõbrannade Annie ja Kate’i jaoks tundub õnnelik lõpp juba käeulatuses olevat, kuid mõlemad peavad õppima, et õnn on habras ja minevikku ei saa nii kergelt maha raputada. Mis juhtub, kui minevik nad lõplikult kätte saab?


Kate

Segaduses põrnitsesin lakapealset.

See ei olnudki lakapealne.

See oli nelinurkne valge tuba üheinimesevoodi ja kapiuksel rippuva plakatiga, millel seisis: MA  PONISID! Hullem veel oli tõsine plakat seinal, kust hobuse kõrval vaatas kaamerasse mu uus tööandja Mark Waverley. Vahest oli fotograaf talle soovitanud manada näole salapärane ja seesmiselt hõõguv ilme, aga see ei tulnud välja. Ta nägi välja nagu munn. Kena välimusega, aga ikkagi munn.

Tüdruk, kes mu trepist üles oli juhatanud, vaatas mind haletsuse ja ilmselge kahjutundega. Ta teab, mõtlesin piinlikkust tundes. Ta teab, et ma arvasin, et see on lakapealne.

„Kõik kombes, kullake?“ küsis ta kõige ehtsama Newcastle’i aktsendiga. Ta silmade ümber tekkisid naerukurrud.

„Jah! See … see on kena tuba!“

„Nojah,“ nõustus teine ebasiiralt. „Ilusti sisustatud.“

Naeratasin. „Mitte küll nii nagu teised.“

Aga tuba oli ülemisel korrusel. Rahvarohkes majas nagu see siin. Ajas asja ära.

„Mina olen Becca,“ ütles tüdruk, vabastades end suurest karvasest peapaelast, mis tal õues peas oli. „Ja mul on kahju, et sa kõige viletsama toa said. Paraku saab õpipoiss alati selle! Vähemalt oled üleval, seega on vähem tõenäoline, et Joe ihualasti sisse sajab.“

„Joe?“

„Üks tallipoiss. Kiimaline mölakas.“

Becca märkas, et kahvatasin.

„Ah, ma tegin nalja. Joe on vana räpane hoorapurikas, aga ta ikka küsib enne.“

„Ha-ha-ha-haa,“ naersin vaikselt, „ikka küsib enne. Suurepärane!“

Kraapisin kokku midagi, mis minu meelest pidi olema särav naeratus – selline, mida ajakirjades nimetatakse ülevoolavaks –, et Becca ei märkaks, et olen hüsteeria äärel.

„Niisiis, esimene töökoht hobusetallis?” Ta pilk peatus mu tuliuutel Hunteri kummikutel.

„Jah. Said ilmselt kummikute järgi aru.“

Becca tundus liiga meeldiv, et kellegi jalavarjude üle naerda, ja kehitas vaid õlgu. Tal olid lühikesed juuksed, ninarõngas ja tätoveeritud sõrmede vahel rippus isekeeratud kustunud sigaret. Nagu vana haige kärss, kes oli alla andnud ja tema sõrmede vahel hinge heitnud.

Just niimoodi hakkasin ennastki tundma. Nagu vana haige kärss, kes oli alla andnud ja … armas Jeesuke, lõpeta ometi ära! ütlesin endale. Olin Kate Brady, üks väike reibas tegelane Dublinist! Kate Brady ei püherda sitahunnikus! Ei praegu ega mitte kunagi!

„Esimene töökoht küll,“ ütlesin veidi kindlamalt, „aga hobused mulle päris võõrad ei ole.“

„Tahaks loota, kullake!“

Issake. Ega nad mulle liiga tuttavad ka ole.

Becca kallistas mu radiaatorit, et sooja saada; tuba polnud just soe. „Meil siin eelmine nädal oli üks väike peenutseja töökogemust omandamas,“ rääkis ta. „Kaheksateist aastat vana, otse koolipingist … see tüüp, kes pigem nõjatub harja najale, aga ei pühi, saad aru?“

„Jah,“ pobisesin infot teadmiseks võttes.

„Ja tead, mida see idioot esimesel tööpäeval ütles?“

„Mida?“

„Ta ütles: „Noh, siin on nagu Jilly Cooperi romaanis, ma ei jõua Markiga kohtumist ära oodata – ta on fantastiline!“ Ma mõtlesin: pane ennast põlema!“

„Eh,“ sundisin end turtsatama, „kujutas ette, et joob ainult šampanjat ja kepib meestega?“

„Just nimelt.“ Becca vangutas pead. „See totakas tibi tuli siia Rupert Campbell-Blacki otsima!“

„Rupert Campbell-Blacki!“ kraaksatasin. „Püha Jeesuke!“ Ma võinuks sedasama öelda.

Becca tõmbas sõrmed läbi juuste, mis olid väga ludus ja määrdunud. Tegelikult oli ta seda üleni. Heinapebred turritasid pikkade sokkide vahelt ning fliis oli auklik. Tätoveeringud paistsid kõikide riiete vahelt ja ta toast, mis asus mademel, minu oma vastas, Kostis trance-muusika.

Becca oli täielik vastand kõikidele Jilly Cooperi romaanide tegelastele, aga ta oli mulle juba meeldima hakanud. Tema pilgust paistis humoorikust ja sellest hetkest, kui ma pool tundi tagasi arglikult, värisevate käte ja hirmunud pilguga ühisesse kööki astusin, oli ta liigutava soojusega minu eest hoolt kandnud.

Loodetavasti saab temast mu sõber, mõtlesin. Vajasin meeleheitlikult liitlast.

„Seksi ja pidusid ja mida kõike.“ Becca paistis mõtlik. „See on vist ainuke ratsatall, kus seda ei ole. Kui ta rock’n’roll’i tahtis, oleks pidanud siit edasi, Caroline’i juurde tööle minema.“

„Caroline?“

„Caroline Lexington-Morley!“

„Ah, muidugi,“ pomisesin.

Becca ei paistnud märkavat, et mul polnud õrna aimugi, kellest ta rääkis.

„Caroline ja tema tallipoisid on võistluste-eelsel õhtul alati esimestena baaris, samal ajal kui meie Marki veokis tema saapaid puhastame. Täiesti ebakarismaatiline mölakas, kullake, ja ei näe isegi hea välja. Jilly Cooper ei looks kunagi sellist tegelaskuju.“ Becca masseeris kanda, põrnitsedes koomiliselt hukkamõistva ilmega Marki plakatit. „Keegi kirjutas hiljuti Elle’is, et Mark on Suurbritannia meeskonna staar. Neetud Mark Waverley? Seeni oli söönud või? Ta on kärnkonn!“

Üllatusega pöördusin uuesti plakatit vaatama. Põrnitsevast pilgust hoolimata oli mees kahtlemata hea välimusega: pikk, tumeda-päine, klassikaliselt kena. Üsna Colin Firthi moodi, mõtlesin, aga ta silmades polnud Colini pehmust. Midagi kärnkonnalikku temas küll ei olnud. Samas ei paistnud Becca eriti meeste vastu huvi tundvat. Marki näoilme külmus – varjatud, kuid aimatav viha tema pilgus – ei meeldinud mullegi.

Olin näinud Mark Waverleyd 2012. aasta Londoni olümpiamängudel, imetlenud ta tagumikku ja rahulikku kindlameelsust, millega ta tol hiiglaslikul krossihobusel ratsutas. Aga toona olin ma hoopis teine inimene. Ainus, mille pärast pidin muret tundma, olid vihmakeebid ja burksijärjekorra pikkus. Oleks keegi mulle siis öelnud, et paari aasta pärast olen oma praeguse eluga lõpparve teinud ja töötan Marki juures kuskil sügaval Lääne-Inglismaa pärapõrgus, oleksin ilmselt esmalt naernud, siis nutnud ja jutu lõpetanud.

„Noh,“ nentisin viimaks, „ta ei paista end just üleliia enesekindlalt tundvat.“

Becca röökis naerust. „Mark Weaverley on enesekindlam kui ükskõik milline teine mees, kellega ma elus kohtunud olen! Kui ta veidi ebakindlam oleks, ehk poleks ta siis ka selline mölakas, kullake. Aga ma kujutan ette, et panid seda tööintervjuul isegi tähele?“

Kibrutasin laupa. „Noh, tegelikult …“

Becca rääkis edasi: „Kui ma nii ilusate hobuste eest hoolitseda ei saaks, oleksin juba ammu jalga lasknud. Tal pole peas kõik korras – siin on mõnikord nagu ratsutamise töölaager.“

Hakkasin väsima, hoolimata metsikust kavatsusest reipus säilitada. Kas võis juhtuda, et olin tormanud samasugusesse košmaari kui see, millest äsja põgenesin? Kas see, nagu kõik muu, mida viimasest ajast mäletasin, oli jälle üks suur valearvestus?

Sa oled suurepärane, Kate Brady, kinnitasin endale veendunult. Jilly Cooperi värk oli vaid pelk mõttevälgatus! Sa ei ole nurjatu, hetkel lihtsalt veidi hullumeelne. Ja kui siin tuleb kõvasti tööd teha, siis seda parem, ausalt. Sul ongi vaja millelegi muule mõelda.

„Noh, tema ei rääkinudki minuga,“ ütlesin. „Vestlesin ainult Sandraga, Markiga kohtumise rõõm seisab ilmselt veel ees.“

Becca lõpetas oma kanna masseerimise. „Sandra? Sandra palkas su?“ Ta hakkas naerma.

„Jah. On see siis nii ebatavaline?“

„Sa ei kujuta ette, kuidas veel.“

Sandra oli olnud igati meeldiv nagu tassike kuuma kakaod inimkujul, ta lobises rõõmsalt sellest, kui mõnusalt hobused lõhnavad ja kui uhke ta oma poja üle oli. „Tulla praktiliselt ei kuskilt ja jõuda vaid kuue aastaga maailmaklassi võistkonda,“ oli ta äraolevalt lausunud, nagu pidanuks ma sellest aru saama. „Mark on väga eriline mees; olen kindel, et sulle meeldib tema juures töötada. Kui sa muidugi tahad seda töökohta, kullake?“

Mina ütlesin jah, loomulikult, ja juba me kätlesimegi ja Sandra ütles, et minust saab meeskonnas kohapeal elav praktikant-talliassistent ja kui sobib, võin alustada järgmisel nädalal.

„Täiuslikult,“ sosistasin, hellitades üle pika aja esimest väikest lootusekübet. Nii see pidigi olema. Kauaoodatud üheotsapilet minema praegusest elust, mille olemasolusse ma enam isegi ei uskunud. Mis sellest, et mulle ei makstud. Mul on koht, kus elada, toit laual ja terve hulk kilomeetreid lahutab mind jamadest. Siin Exmoori mägede vahel olen ma kaitstud, mu ümber on küll inimesed, aga olen maailma eest varjul.

Becca paistis endiselt nõutu. „Sandra vestles sinuga, ah? Noh, kui Mark emal seda teha lasi, pidi ta juba enne sinus surmkindel olema.“

Midagi siin ei klappinud. „Tõesti?“

„Sandra on peast veidi segi, muud midagi, tibu, ja ma pole iial kuulnud, et ta töövestlusi teeks. Aga Mark oli su CV ilmselt põhjalikult läbi vaadanud. Kõik läheb ägedalt!“

„Ma ju ütlesin,“ parastas Ilge Jama. „Kas ma ei öelnud, et kõik käis liiga lihtsalt? Ütlesin ju?“

Pärast töövestluse lõppu olin imestunud, kui libedalt kõik oli läinud – lihtsalt astu sisse ja saadki töökoha ühes riigi prestiižikamas ratsatallis. Hobustest ei teadnud ma peaaegu mitte midagi ja ratsaspordivõistlustest veel vähem, aga teadsin surmkindlalt, kes oli Mark Waverley: ta oli peaaegu kõige parem, ja mitte ainult Inglismaal, vaid kogu maailmas. Kui ebatavaline, et ta oli valmis täieliku algaja oma talli võtma! Milline vedamine, et pidin vaid nõustuma Sandraga, et ta poeg on suurepärane ratsutaja! Liiga hea, et tõsi olla!

See kõlas täpselt niimoodi. Palun, ei, anus hirmunud hääleke mu sees. Mul on vaja sel töökohal hakkama saada.

Istusin järsult oma voodiservale ja Ilge Jama hakkas kaagutama. Olin tal taas sihikul.

Ilge Jama tähistas kõikvõimalikke asju, mis muutsid elu vähem kui suurepäraseks. „Kate Brady oskab nii hästi rõõmus olla, kas pole?“ räägiti alati. „Vaata, kui reibas ta on!“

Probleem oli selles, et viimasel ajal oli Ilge Jama käest ära läinud. Ma polnud veel kunagi nii elujõuetu olnud. Lase käia, Brady, palusin. Võitle.

„Noh … mida Mark mu CV-st otsida võis?“ küsisin haledalt. Alandavat vastust oodates kerkisid silmi kuumad lootusetusepisarad. Minus polnud kübetki võitlusvaimu.

Becca kehitas õlgu. „Ah, tead küll, nagu ikka. Hobustega töötatud aastad, tallitöö kogemus, ratsutamisoskus – kuigi niipea sa hobuse selga küll ei saa. Lihtsalt hull entusiasm, saad aru!“

„Ja, ee, selguse mõttes, see ikka on õpilase koht, või mis? Kuigi selle saamiseks peab juba igasuguseid kogemusi olema?“

„Issake, muidugi! Kas sa kujutad ette, et siia tuleks täielik algaja? Marki käe alla?“

Tegin kõik mis võimalik, et pisarad voolama ei hakkaks. Kallutasin pea taha ja hingasin sügavalt, aga neid polnud võimalik peatada. Ühest silmast voolas suur häbi- ja meeleheitepisar, sellele järgnes teine. Ja siis nad tulid nagu paisu tagant, jooksid mööda mu kurnatud nägu ja kukkusid tuliuuele Gore-Tex jopele.

See töökoht polnud lahendus. Mitte vähimalgi määral. Mind saadetakse juba hommikul minema. Ja siis? Kõhukoopas liigahtas hirm, must ja nobe.

Becca tuli minu juurde. „On sul mingi mure, tibu?“ küsis ta rõõmsalt. Seejärel: „Ilmselgelt on. Räägi tädi Beccale. Lahendame selle kohe ära.“

Nutsin, kuni pisarad otsa said.

Becca sobras taskutes, leidis niiske, nutsakas salvräti ja imeliku ogalise mereväekinda. „Võid neist ühega nina puhtaks pühkida,“ pakkus ta. „Kuigi mina sinu asemel kasutaksin oma kena uut varrukat.“

Aeglaselt ja kurvalt pühkisin oma uue kena varrukaga nina. „Mind lastakse lahti,“ teatasin viimaks.

„Ah, me kõik arvame seda. Eriti kui see Hitler seal meid kirbule võtab,“ ütles Becca Mark Waverley plakatile osutades. „Aga kõik saab korda, mu väike pardike. Lõppude lõpuks hakkad ainult sitta kühveldama.“

Pühkisin käed teksastesse puhtaks ja naeratasin lamedalt. „Ei, mind lastakse päriselt lahti. Ma ei tea hobustest midagi,“ seletasin talle. „Ma pole mitte kunagi ratsatallis käinud. Eriti veel sellises.“

Becca kallutas pea ühele küljele. Ta isegi ei mõistnud, et võiksin tõtt rääkida.

Hingasin sügavalt sisse. „Sandraga rääkisime peamiselt Markist, sellest, kui tore ta on – ja Sandra pakkus mulle kohe tööd.“

Becca kortsutas kulmu. „Aga su CV, tibu, ma ei taipa …“

„Ma ei hakanud saatmagi. Saatsin kuulutusele vastuseks lihtsalt e-kirja, ütlesin, et mulle meeldivad hobused ja tahaksin kõvasti tööd teha … ma ei teadnud! Kuulutuses seisis, et see on praktikandi koht!“

„Õigus. Aga muidugi …“

„Aga muidugi ei midagi. Mul oli vaja Dublinist minema saada ja Somersetis pakuti õpipoisi kohta. Kõik.“

Becca mõtles natuke. „Sa pole siis kunagi hobuste eest hoolt kandnud? Nagu mitte kunagi?“

Kummardusin ja tõmbasin oma kohvriluku lahti. Seal oli paar paari Topshopi teksaseid ja ilus meriinokampsun. Nende kõrval lebasid pruunid seemisnahast poolsaapad ja seelik. Lisaks sugugi mitte tagasihoidlik kollektsioon näohooldustooteid. „Mis sa arvad,“ küsisin ma, „kas oleksin sellised asjad kaasa pakkinud, kui oleksin kunagi varem hobuste eest hoolitsenud?“

Becca piilus kohvrisse. „Oeh.“

Peitsin pea käte vahele ja Becca tõmbas mu olukorrale mõeldes kopsud õhku täis. Mõtlesin, kas nad mul öösekski lubavad jääda, ja selle mõtte peale hakkasin uuesti nutma.


Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

Rosie Walsh "Päev, mil me kadusime"Anniel on saladus. Nii südantlõhestav saladus, et ta eelistab selle enda teada jätta. Õnneks ei ole ta selle all murdunud, vähemalt veel mitte. Eriti nüüd, kus tundub, et tema ellu on saabunud keegi, kes näib kogu hingest soovivat tema paranemist.

Ka Kate’il on saladus. Ja minevik, mille ta hea meelega seljataha jätaks. Kuid uuesti alustada on keeruline, sest üks inimene püsib tal alati meeles. Loe edasi…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives