Jaroslav Hašek "Geniaalne idioot. Huumori kool"

Loe katkendit: Jaroslav Hašek “Geniaalne idioot. Huumori kool”

Tšehhi esihumoristi ja satiirikirjaniku Jaroslav Hašeki (1883–1923) juttude valimik “Geniaalne idioot. Huumori kool” sisaldab lugusid Eestiski palavalt armastatud geniaalse idioodi, vahva sõdur Švejki nooruspõlvest ja mõistagi killukesi tema tegemistest maailmasõja päevilt. Samuti leiab lugeja kogumikust katkendeid pamflett-romaanist „Seaduse Raamides Rahuliku Edenemise Partei poliitiline ja sotsiaalne ajalugu“ ning mitmeid humoreske, mille on illustratsioonidega varustanud Hašeki kauaaegne sõber Josef Lada. 

Kuidas aga Švejkist vahva sõdur sai, seda saad lugeda allolevast katkendist.


Väeteenistusse läks Švejk lustliku meelega. Asi oli selles, et ta hellitas lootust sõjaväes natuke nalja teha ja tal läkski korda üllatada tervet Trieste garnisoni eesotsas selle kõige kõrgema ülemaga. Švejk oli ühtesoodu lõbus, armastusväärne oma käitumises ja küllap sellepärast istus ta ka ühtesoodu kartsas.

Kui ta kartsast välja sai, vastas ta naeratades kõikidele küsimustele ja läks jälle täiesti vaguralt tagasi kartsa, südames endaga rahul, et terve Trieste garnisoni kõik ohvitserid tema ees hirmu tunnevad. Nad ei tundnud hirmu tema jõhkruse ees, vaid vastupidi – tema aupaklike vastuste ees, tema aupakliku ülalpidamise ja lahke, sõbraliku naeratuse ees, mis ajas neil ihukarvad püsti.

Tuli korrapidaja kasarmusse, naeratav Švejk istus nariserval ja tervitas viisakalt: „Teatan alandlikult, kiidetud olgu Jeesus Kristus!“ Ohvitser Walk hakkas Švejki siiralt sõbralikku naeratust nähes hambaid kiristama ja oleks hea meelega Švejki mütsi kohendanud, et see tal määruste kohaselt peas istuks, kuid Švejki soe ja südamlik pilk võttis tal jõu liikmetest.

Kasarmusse tuli major Teller. Ohvitser Walk mõõtis range pilguga naride kõrval seisvaid mehi ja käratas: „Teie, Švejk, tooge oma relv siia!“

Švejk täitis kohusetruult käsku ja tõi püssi asemel „vasika“[1].

Major Teller jõllitas maruvihaselt Švejki armastusväärselt süütuid näojooni ja möirgas: „Kas teie ei tea, mis on relv?“

„Teatan alandlikult, ei tea.“ Ja juba viidigi Švejk ära kantseleisse. Kantseleisse toodi püss ja pisteti see Švejkile nina alla: „Mis asi see on, kuidas seda nimetatakse?“

„Teatan alandlikult, ei tea.“

„See on relv!“

„Teatan alandlikult, mina seda ei usu.“

Švejk pisteti kartsa ja prohvus luges oma kohustuseks talle öelda, et ta on eesel. Mehed läksid mägedesse rasket utsinat tegema, Švejk aga istus rahumeeli ja naerunäol trellide taga.

Kuna temast asja ei saanud, siis määrati ta üheaasta-vabatahtlike tentsikuks, ta ümmardas neid kasiinos lõuna- ja õhtusöögi ajal.

Ta kandis toidunõusid, söögipoolist, õlut ja veini laiali, istus tagasihoidlikult ukse kõrval ja kuulutas aeg-ajalt: „Palun alandlikult vabandust, härrased, härra ohvitser Walk on hea härra, kohe ütlemata väga hea härra.“ Ning puhus muheldes suust pahvaku sigaretisuitsu õhku.

Kord tuli jälle kasiinosse kontroll ja üks noor ohvitser küsis oma õnnetuseks ukse kõrval tagasihoidlikult seisva Švejki käest, mis kompaniisse ta kuulub.

„Teatan alandlikult, andke andeks – ei tea.“

„Sa püha kurat, mis rügement siin asub?“

„Teatan alandlikult, andke andeks – ei tea.“

„Kuulge, inimeseloom, kuidas te siia üldse sattusite?“

Armastusväärselt naeratades ja enneolematult õrnalt ning siiralt ohvitserile otsa vahtides pajatas Švejk: „Teatan alandlikult, et alguses ma sündisin ja siis käisin koolis. Siis õppisin tisleriks ja saingi tisleriks, siis viidi mind kuskile kõrtsi ja ma pidin ennast alasti võtma. Siis tulid paari kuu pärast sandarmid ja viisid mu kasarmusse. Kasarmus vaadati mind üle ja öeldi: „Inimeseloom, te olete sõjaväkke kolm nädalat hiljaks jäänud, me pistame teid kartsa!“ Mina pärisin nendelt – miks, sest ma ei tahtnud üldse sõjaväkke minna ja ma ei teadnud isegi, mis asi see sõdur on. Sellele vaatamata pisteti mind pokri, siis pandi mind rongi peale ja veeti küll edasi, küll tagasi, kuni me jõudsime siia. Ei mina märganud kelleltki pärida, mis rügement, mis kompanii või mis linn siin on, sest ma ei tahtnud kellegi au haavata, ja kohe esimese utsina ajal pandi mind kartsa, kui ma panin rivis sigareti ette, aga ma ei tea, miks mind kartsa pandi. Siis pandi mind jälle kartsa, kui ma teatasin, et mul läks tääk kaduma, siis jälle, kui ma lasketiirus pidin äärepealt härra ooberstile kuuli keresse kihutama, kuni nüüd lõpuks olen härrade üheaasta-vabatahtlike tentsik.“

Vahva sõdur Švejk vaatas oma lapselikult selgete silmadega ohvitseri, kes ei teadnud, kas naerda või vihastuda.

(Jaroslav Hašek “Geniaalne idioot. Huumori kool”, lk 9–10, tlk Lembit Remmelgas ja Leo Metsar, Tallinn: SA Kultuurileht, 2020)

[1] Nii hüüti Austria sõjaväes sõduriranitsat. – tlk.


Jaroslav Hašek “Geniaalne idioot. Huumori kool”

Jaroslav Hašek "Geniaalne idioot. Huumori kool"Esitrükk: Jaroslav Hašek. „Geniaalne idioot“, tlk. Lembit Remmelgas, LR 1983 nr. 20/21

Jaroslav Hašek. „Huumori kool“, tlk. Leo Metsar, LR 1958 nr. 16

Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas ja Leo Metsar.

Uustrükile saatesõna kirjutanud Toomas Kall. Loe edasi…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives