Rahva Raamatu kirjastus toob sinuni teosed, mida soovitame soojalt igale raamatusõbrale. Küsimusele, miks just Yael van der Woudeni debüütromaan „Pelgupaik” lugemist väärib, annab vastuse meie kirjastaja René Tendermann.

René Tendermann: „Yael van der Woudeni debüütromaan „Pelgupaik” kandideeris eelmisel aastal Bookeri kirjandusauhinnale. Kuigi kõik pidasid seda romaani absoluutseks favoriidiks, võitis üks teine. Alati ei lähe asjad nii, nagu need minema peaksid. Nii et Bookerit Yael van der Wouden ei võitnud. Aga ta võitis lugejate südamed. Ja see on tihti palju olulisem.  

See lugu jääb hinge kauaks, sest ajaloo ebaõiglus kriibib, armastuse ilu erutab.

„Pelgupaik” jutustab ühe maja loo. Tegevuskoht Holland. Aasta on 1961. Ühes kenas päevinäinud majas elab noor Isabeli-nimeline naine. See on tema perekonna kodu olnud sõja viimasest aastast saadik ja siin on ta koos oma kahe vennaga üles kasvanud. Ehkki see on Isabeli kodu ja ta hoiab seda täiuslikus korras, ei kuulu maja talle. See kuulub tema vennale Louis’le, nagu tol ajal seadused ja kombed ette nägid. Isabeli suurimaid hirme on uudis tema vanema venna abielust, sest siis palutakse tal lahkuda, et mees saaks oma perega majja elama asuda. Õnneks on kõik Louis’ suhted olnud lühiajalised, ükski naine pole tema kõrvale jäänud nii kauaks, et pulmadest juttugi jõuaks teha.  

Aga miski kena ei kesta igavesti ja ühel vihmasel, niigi masendaval päeval tutvustab Louis oma õele-vennale Evat – oma elu armastust. Isabel vihkab seda tüdrukut esimesest hetkest alates. Ta teab, et see tüdruk võtab temalt tema kodu. Ja kui miski juba allamäge veereb, siis seda enam ei peata. Louis’l jätkub jultumust tuua Eva Isabeli majja elama. „Ainult mõneks nädalaks,“ ütleb tema vend, aga Isabel teab – see on lõpu algus.  

Eva käib majas ringi, tunneb end nagu kodus, näpib Isabeli asju. Kuni asjad hakkavad kaduma. Alguses väike lusikas, siis see, siis teine. See kõik ajab Isabeli hulluks. Ja ometi, mida aeg edasi, seda rohkem leiab ta Evas meeldivaid jooni, seda rohkem hakkab ta Eva seltsi nautima ja igatsema. Õrn puudutus trepil, pikem pilk köögis. Nii saab alguse salajane suhe, mis on nii romantiline, nii kirglik, et see armastus, ühiskonna keeldudest hoolimata, võiks kesta elu lõpuni.  

Aga Eval on saladus. Salajane agenda.  

Edasi, või õigemini ikka algusest, peab igaüks ise lugema. Kahtlemata on tegemist viimaste aastate ühe parima romaaniga, mille iga sõna, iga rida on laetud, põnevus kruvib pinget, kuni lugeja avastab, et on tükk aega hinge kinni hoidnud. Ja see lugu jääb hinge kauaks, sest ajaloo ebaõiglus kriibib, armastuse ilu erutab. Vägev debüüt noorelt autorilt, kelle järgmist romaani ma juba kannatamatult ootan.”