Rahva Raamatu kirjastus toob sinuni teosed, mida soovitame soojalt igale raamatusõbrale. Küsimusele, miks just need raamatud lugemist väärivad, annab vastuse meie kirjastaja René Tendermann. Teeme sind valitud teostega loomulikult ka lähemalt tuttavaks, sest iga raamat on eriline ja väärt tundma õppimist.
Chris Whitaker „Kõik pimeduse värvid“
Chris Whitakeri romaan „Kõik pimeduse värvid“ on täiuslik! See sööb hinge seest, ajab nutma, sunnib lugedes hinge kinni hoidma, ei lase hetkekski end käest panna. Lugeja peab muidugi varuma kannatust, 700 lehekülge võib ka tublimatele olla paras katsumus, aga see on ainus asi, mida see raamat ei ole. Lühikesed peatükid lausa lendavad ja veel enne, kui pool raamatut läbi, on lugeja peategelastesse kõrvuni armunud, elab neile kaasa, hoiab neile pöialt.
Seda romaani on raske ühe žanri alla liigitada, aga see on pandud põnevike riiulisse. Põnevike riiulis olevate romaanide tutvustamine on keeruline ülesanne. Ei tohi ju spoilerdada, lõpplahendusele isegi mitte vihjata. Aga algus on selline. Linnakeses, mille lähiümbruses on teadmata kadunuks jäänud mitu teismelist tüdrukut, päästab Patchi-nimeline poiss oma klassiõe Misty. Tegu on ilmselge inimröövikatsega. Tüdruku asemel heidetakse kaubikusse hoopis poiss. Ainsana ei kaota oma sõbra otsingutel lootust Saint, kes võtab politsei ummikusse jooksnud uurimistöö üle.
See ei ole tavaline põnevik headest ja pahadest. Nagu oma esimeses romaanis „Me algame lõpust“, mida Eesti kriitikud ja raamatublogijad kiitsid taevani, jutustab Whitaker ka siin paljust muust – kunstist, sõprusest, ka kõige võimatumana näiva eesmärgi poole püüdlemisest. „Me algame lõpust“ nimetas Jaan Martinson parimaks 2023. aastal loetud krimiromaaniks. Teisele romaanile on lootused alati kõrged. Aga keegi ei pea pettuma.
Jaanipäeval sajab nagunii! Ostke see raamat kohe ja veetke jaanipäev heas seltskonnas. Sest nagu alguses öeldud: see romaan on täiuslik!
Mélissa Da Costa „Need järgnevad päevad“
Mis võib suve hakul olla ilusam mõttest kolida suurlinna kära eest maale? Eriti kui see maa on Prantsusmaa. Eriti kui see on muinasjutulise loodusega Auvergne’i provints. Praegu prantsuse kõige menukama kirjaniku tiitlit kandev Mélissa Da Costa, keda nii tema kodumaal kui ka mujal nimetatakse uueks Valérie Perriniks, oskab viia meid eemale kõigest ebameeldivast ja kinnitada, et alati, ka kõige hullematel päevadel on meil lootus, et homne on parem.
Sügavas leinas oma varemeteks varisenud reaalsuse eest pagedes ostab Amande Auvergne’i provintsi pisikeses külas endale vana maja suure aiaga. Maja ja aeda taastades leiab ta inimesed, kes on talle toeks, kui ta lapib taas kokku oma elu ja iseenda. Kerge see ei ole, teda tabanud saatuselöök võtaks põlved nõtkuma ka kõige tugevamal. Aga teekond läbi raskuste nende homsete päevade poole on julgustav. Kuni te pole leidnud endale vana taastamist vajavat maja, lugege seda imelist raamatut. Ja kui olete selle maja leidnud, lugege ikka.
Sofia Lundberg „Viimane kunstiteos“
Sofia Lundberg on üks Rootsi armastatumaid kirjanikke, kes oskab oma lugeja närvid viimseni pingule tõmmata. Tema raamatuid on tõlgitud kolmekümnesse keelde, eesti keeles on seni ilmunud kaks. Oma äsja eesti keeles ilmunud romaanis „Viimane kunstiteos“ näitab ta, et kõik, mis hiilgab, ei ole tehtud puhtast kullast.
Kaasaegse kunsti muuseumisse Hanna Stiltje viimase näituse avamisele kogunenud publik ja kriitikud on jahmunud. Kunstnikule üleilmse tuntuse toonud maalide ja skulptuuride asemel on nende ees vana kummut, mis on täis suvalist pahna. Aga see pahn räägib loo – kust on Hanna pärit, mida on ta pidanud läbi elama, kui palju on ta pidanud võitlema ja kui palju ohverdama, et temast saaks see, kes ta on. Võimas, lausa kirgastav romaan.
