Rahva Raamatu kirjastus toob sinuni teosed, mida soovitame soojalt igale raamatusõbrale. Küsimusele, miks just need raamatud lugemist väärivad, annab vastuse meie kirjastaja René Tendermann.

Teeme sind valitud teostega loomulikult ka lähemalt tuttavaks, sest iga raamat on eriline ja väärt tundma õppimist.

Lisa Ridzén „Kured lendavad lõunasse“

Lisa Ridzéni „Kured lendavad lõunasse“ on teinud uskumatu tähelennu, olles eelmise aasta enimmüünud romaan Rootsis. Tõlkeid on juba riburadapidi ilmunud ja ka need hakkavad edetabelite tippude poole ronima. Ajal, kui romaanides teevad saja-aastased trikke, uurivad mõrvu ja hüppavad aknast alla, on nii tõsine raamat pehmelt öeldes üllatav. See on ilus, kurb ja õrn romaan mehest, kelle elu on jõudmas lõppsadamasse just siis, kui kured hakkavad lendama lõunasse.

Kõrges eas peategelasele Bo’le on ainsaks kaaslaseks jäänud tema koer. Tema naine on dementsusega hooldushaiglas, ainsa veel elus oleva sõbra Turega peavad nad ühendust telefoni teel, sest ka Ture on samasugune põdur vanamees, kelle elu käib hooldajate visiitide järgi.

Kuigi Bo’l on kaks lähedast – tema poeg Hans ja pojatütar Ellinor –, tunneb ta liigagi tihti, et nendel on agenda, mis tema plaanidega ei sobi. Hans teab täpselt, mis on õige ja mis vale, ning ta otsustab, et Bo ei saa koera eest hoolitsemisega enam hakkama, mistõttu koer tuleb ära anda. Algab vaikne lahing, kus Bo püüab veel viimast korda oma elu üle otsuseid langetada.

Romaanis on inimeste kõrval oluline tegelane loodus – tempot seab aastaaegade vaheldumine, aja halastamatu voolamine, kui maikuisest hiilgusest saavad jaanipäeva valged ööd, kuni saabub sügis, mil lehed värvuvad kuldseks, kui kurgedel on aeg hakata lendama lõunasse, et sügis saaks ruumi teha halastamatult lähenevatele külmadele.

Lisa Ridzén on sotsioloogia doktorant, kelle uurimisteema on Põhja-Rootsi Norrlandi kandi meeste mehelikkus ja tunnete väljendamine. On ilmselge, et uurimistöö on aidanud seda romaani kirjutada, kuigi idee romaaniks sai ta oma vanaisa hooldajate peetud päevikust. Iga paarikümne lehekülje tagant on selleski romaanis mõne hooldaja päevikusissekanne. Need jutustavad otsekui alternatiivse loo, mis – nagu Guardiani arvustuses nii tabavalt öeldi – on nagu külm reaalsuse tuulehoog, mis korraks avatud uksest sisse tuhiseb.

Üle pika aja on nii nauditav lugeda lihtsat romaani, millel pole rämka sümboolika koormat. Ja ehkki iga lõpp tundub üdini kurb, jääb raamatut sulgedes sisse helgus. Leppimine. Sest kuigi raske, oli see ilus elu.

Ja nüüd midagi täiesti erinevat!

Richard Osman „Võimatu vedamine“

Richard Osman on teinud seda jälle. Äsja ilmus juba viies „Neljapäevase mõrvaklubi“ raamat ja rõõmuga tuleb tunnistada, et nalja saab sama palju või ehk veelgi rohkem.

Kui kõik Osmani kirjastajad hoidsid kevadest saati pöidlaid pihus, et esimese romaani järgi tehtud Netflixi film annab juba niigi uhketele müükidele veel hoogu juurde, siis pean kahjuks tunnistama, et seda filmi ei oleks pidanud tegema. Kasu pole sellest miskit ja kirjastajate ainus lootus on, et varasemate romaanide lugejad meie toredatele penskaritele korvi ei anna.

Aga, nagu öeldud, raamatu penskarites me pettuma ei pea. Nemad on endiselt vinks-vonks. Tervis pole ehk enam see, mis kunagi, aga kui teed kõike tasa ja targu, siis jõuad kaugele. Ja kui tegemist pole just pulmapeole järgneva hommikuga, siis kella 11 paiku on nad lõunalauas, naudivad head ja paremat ning võtavad sinna juurde tubli (st ääreni täis) klaasi või kaks punast veini, et veri ikka ringi käiks ja head mõtted mõrvu aitaksid lahendada.

Sel korral kärgatab välk ja pauk lausa nende koduõuel, viies teise ilma ühe kena rikkaks saada soovinud tüdruku. Miks ta koos autoga õhku lendas, mis tema telefoni kiibile salvestatud oli ja kuhu viivad need vähesed jäljed, mille meie head sõbrad Elizabethi oskuslikul juhtimisel üles võtavad, peab iga muhekrimi austaja ise lugema.

Eve Chase „Kesköötund“

„Kesköötund“ on üks Eve Chase’i esimesi romaane. Eesti keeles on ilmunud temalt „Linnupuur“, „Klaasmaja“ ja „Musta Jänese mõis“ ja need põnevikud on lugeja hästi vastu võtnud.

Eve Chase’i peavad krimikriitikud Daphne du Maurier’ mantlipärijaks. Et see mantel endale saada, peab olema väga hea kirjanik. Ja Chase seda kindlasti on. Kui eespool nimetatud romaanide tegevus on toimunud Cornwalli looduskaunites paikades, siis sel korral on pahategu korda saadetud Londoni kõige nunnumas piirkonnas Notting Hillis.

Maggie Parker kuuleb, et tema pere kunagise Notting Hilli kodu uued omanikud on otsustanud maja põhjalikult renoveerida ja selle käigus võtta üles ka keldrikorruse betoonpõrand. Neil pole aimugi, mis sealt alt võib välja tulla… aga Maggiel on.

Kakskümmend üks aastat tagasi ootas teismeline Maggie koos oma väikevennaga koju ema, kes on üheks õhtuks välja läinud. Ema ei tule koju ei sel ega järgmisel päeval. Ta kaob salapäraselt. Salapäraselt kaob ka üks mees, kes on päevade kaupa käinud nende ema otsimas. Ja nüüd, kaks kümnendit hiljem on vaid aja küsimus, kuni leitakse põranda alla maetud surnukeha. Aga me ei tea, kelle surnukeha. Ja kas Maggiegi seda teab?

See on põnevik, nagu üks tõeliselt hea põnevik peab olema. Kui selle läbi saate, haarake järgmine. Lemmik selgub alles siis, kui kõik neli Eve Chase’i põnevulli on loetud! Kes loeb, see teab.