Otsid suurepäraseid lugemiselamusi? Rahva Raamatu kirjastuse kirjastaja René Tendermann soovitab nelja raamatut, mis väärivad kindlasti lugemist. Kirjastaja, tõlkija ja toimetajana on René Tendermann ilu- ja noortekirjandust välja andnud 21 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat.

Loe, miks René Tendermann allpool välja toodud raamatuid lugeda soovitab.

Taylor Jenkins Reid „Atmosfäär“

Vist on muutunud enesestmõistetavaks, et Taylor Jenkins Reidi uus romaan vallutab ilmumise nädalal edetabeli tipu. Kui „Atmosfääri“ ilmumisest eelmise aasta lõpus teatati, oli selge, kellele kuulub selle aasta ühe menukaima raamatu tiitel.  

Kui ma kuulsin, et tema uue romaani tegevus toimub kosmosekeskuses, tõusis külm higi laubale – mitut konsultanti me kasutama peame, et terminiudust läbi rassida? Õnneks polnud asi nii hull ja abiks oli Tartu ülikooli professor Mart Noorma.  

Ma olin natuke pettunud, kui sai selgeks, et siit me ei leia vanu toredaid või tüütuid sõpru ja tuttavaid varasematest romaanidest. Oleks ju tore olnud lugeda, kuidas on läinud Mick Riva lastel või näiteks Carrie Soto kunagisel rivaalil Nicki Chanil. Aga ega kosmosesse pääse igaüks. 1980ndate alguses on kosmosevallutamine täies hoos ning esimest korda avab NASA uksed ka naistele. Ja just sellest Jenkins Reidi uus romaan pajatabki.  

Kosmos pole nõrkadele! Juba esimestel lehekülgedel saame teada, et midagi on läinud väga valesti – mitu astronauti on saanud surma ja ühe noore naisastronaudi lootus süstik läbi atmosfääri tagasi Maale toimetada on ülimalt ebatõenäoline. Kas ta jõuab elusana tagasi? Kas kõik läheb hästi?  

See raamat raputab. Selleks peab lugeja olema valmis. Ja ei raputa ainult ülimalt ebatõenäoline tegevuspaik, vaid ka kahe noore inimese armastustlugu. Ja kui mõni kergitaski alguses kahtlevalt kulmu – mida kosmost! –, peavad kõik tunnistama – ta tegi seda jälle. Taylor Jenkins Reid on tippvormis! See on tõeliselt võimas romaan ja ma ei väsi seda soovitamast!  

Florence Knapp „Nimed“

Florence Knappi debüütromaan lööb pahviks. Seda ägedat ideed on kindlasti kasutatud ka varem, mulle meenub kohe film „Ettevaatust, uksed sulguvad“ („Sliding Doors“) – mis juhtuks siis, kui muudaks süžees üht pisiasja – kuidas see muudaks loo kulgu, peategelaste elu? Florence Knapp on seda võtet kasutanud ja teinud seda hiilgavalt. 

Ühel mitte kõige ilusamal päeval (öise tormi tagajärjed on igal pool näha), läheb noor ema oma tütrega perekonnaseisuametisse vastsündinud poisile nime panema. Tema abikaasa, kes ei ole väga meeldiv inimene, on naisele kaasa andnud korralduse panna pojale tema nimi, nagu pandi tallegi sama nimi, mis ta isal – Gordon. Aga teel pakub tüdruk välja nime – Karu –, mis meeldib ka emale. Ja ema on ammu tahtnud oma pojale panna üht hoopis teist nime – Julian. Ja nii annabki autor meile kolm lugu, mis nimepanekule järgneb. Kuidas muudab nimi, pisike tähtede kombinatsioon, inimese elu.  

Nimede maagia on põnev. Samamoodi on põnev see romaan ühest noorest mehest, kelle nimi muudab kõike tema ümber.  

Emilia Hart „Weyward“

Emilia Harti romaani leidsin ma imeilusa kaane järgi. Mõnikord tuleb ülim pealiskaudsus kasuks, sest nagu välja tuli, oli ilusa kaane vahel mõne aasta tagune Goodreadsi ajaloolise ja debüütromaani auhinna laureaat ja see juba on midagi. Lugejate hinnang on parim kiitus raamatule ja seda kiitust on jagunud palju.  

Emilia Hart – Austraaliast pärit, kuid viimased 10 aastat elanud Inglismaal ja töötanud advokaadina – ütles ühes intervjuus, et hakkas romaani kirjutama covidi ajal, kui kodukontorisse jäänuna jäi talle hommikul ja õhtul tööleminekule kulunud tund vaba aega ning ta otsustas seda kasutada kirjutamiseks. Iga tunniga tuhat sõna. Ja kolmekümnendale eluaastale lähenedes tegi teoks oma ammuse unistuse – avaldada raamat.  

Romaan jutustab kolmest naisest eri aegadel. Alustab Altha, noor naine, kelle üle mõistetakse kohtus õigust (või siis mitte?) 1619. aastal, kus teda süüdistati nõidumise ja musta maagia abil süütu talupoja tapmises. Teine noor naine – Violet, tegevusaeg 1942. aastal – on aadliku tütar, keda tõmbab looduse poole, mida tema isa pahaks paneb, sest see pole tulevase abikaasa vormimiseks sobilik. Kolmas tegevusliin toimub aastal 2019, kus Kate põgeneb oma vägivaldse abikaasa eest pärandusena saadud maamajja, millel nimeks Weyward. See nimi on eri sajanditel elavaid tegelasi ühendav niit. 

Kõik kolm naist on tugevad, iseseisvad ja võimekad, kuigi Kate’il kulub selle mõistmiseks palju kauem aega. Nende lugude põimumine, nende erinevad, kuid samas äratuntavad hääled muudavad raamatu väga kergelt ja mõnuga loetavaks. Jutustus ei ole lineaarne – lugu liigub kolme eri ajastu vahel – ja ometi oli seda väga lihtne jälgida ning iga naise lugu haaras täielikult endasse. Igas loos on pinge, mis jõuab haripunkti eri hetkedel, kuid hoiab raamatu tempo täpselt paigas. Kolme naise lugusid lugedes ei pane tähelegi seda peamist soovi – teada saada, kuidas ja millal jõuab autor neid ühendava niidini.  

Stephen Fry „Odüsseia“

Me kõik teame Stephen Fryd. Kellegi jaoks on ta koomik, kelle sketšisari koos Hugh Laurie’ga on tänini üks parimaid, kellegi jaoks näitleja, kelle tähetund sai alguse P. G. Wodehouse’i romaanide järgi vändatud sarjast „Jeeves and Wooster“ (jälle koos Hugh Laurie’ga), mõne jaoks mälumängu „IQ“ saatejuht, dokumentaalfilmide/saadete autor. 

Ka raamatuid on ta kirjutanud terve pinutäie, millest paljud langevad huumori kategooriasse, aga viimased neli raamatut on põnevamad. Nimelt on Fry jutustanud ümber ja neljas raamatus avaldanud suurema osa Kreeka müütidest. Kui kaks esimest – „Kreeka müüdid“ ja „Kreeka kangelased“ on üldisemad, käsitlevad jumalaid ja surelikest kangelasi, siis kaks viimast on Trooja sõjast ja kreeka sõdalaste kannatuste rohkest koduteest. 

Fry jutustab hästi. Mõnel pool teeb naljagi. Eriti kena on temast see, et puudub targutaja (ja tark ta ju on!) üleolek. Ta ütleb lahkesti meile, kes see kangelane selles või teises raamatus oli, kes ja miks oli ühele või teisele peale pannud needus, mille olime nimede rägastikus unustanud. Kasulikud on ka joonealused märkused, kus ta selgitab, miks mõni üksikasi on meieni jõudnud natuke kohandatuna ja kes selle kohanduse tegi. Kui ikka ja jälle viidatakse kunstiteoste pealkirjades, näidendites või filmides mõnele nimele, nagu Oidipus, Aias, Odüsseus, Agamemnon, Kassandra, Dido või Elektra, on lihtne haarata raamatu järele ja saada usaldusväärne info. 

See hariv raamat (ja miks ka mitte, kõik neli!) võiks olla iga kodu riiulis.