Jo Nesbø uusim krimiromaan on nüüd tõlgitud ka eesti keelde! “Kuningriik” on mitmekihiline, sünge ja võimas psühholoogiline põnevik. See on lugu suurtest ambitsioonidest, veresidemete jõust ja armastusest, aga ka hoolega varjatud perekonnasaladustest, mis panevad vendadevahelised sidemed proovile.

1

Teda oli kuulda enne, kui näha.

Carl on tagasi. Ei tea, miks ma Dogi peale mõtlesin, sellest koera­loost saab varsti kakskümmend aastat, võib-olla kahtlustasin, et Carli ootamatu ja äkilise kojutuleku põhjus on sama mis tookord. Nagu ikka. Et tal on suure venna abi vaja.

Ootasin õue peal, vaatasin kella. Pool kolm. Ta saatis sõnumi, see oli kõik, teatas, et nad peaksid kella kaheks kohale jõudma. Aga mu väikevend on alati olnud optimist, lubanud ikka tiba rohkem, kui suudab täita. Mu pilk libises üle maastiku. Õigemini üle selle natukese, mis ulatus üle minu all laiuva pilvevaiba. Tundus, nagu hõljuks teisel pool orgu kõrguv mäekülg hallil merepinnal. Siin kõrgustes hakkas taimestik juba kergelt punakat tooni võtma. Taevas mu pea kohal oli nii sinine ja klaar nagu süütu neiu pilk. Mõnusalt karge õhk torkis kopsu, kui liiga kiiresti sisse hingasin. Mul oli tunne, nagu oleksin ihuüksi, nagu oleks kogu maailm minu päralt. Või mis maailm, tegelikult ainult üks Ararati mägi, mille tipus on talu. Aeg-ajalt sõidab mõni turist alt külast mööda käänulist teed üles mäkke vaadet imetlema. Siis satuvad nad varem või hiljem ka meie õuele ja imestavad, kas ma tegelen ikka veel väiketalundusega. Need ignorandid nimetavad mu majapidamist väiketaluks vist sellepärast, et nende arvates peab üks korralik talu olema just niisugune, nagu neil endil seal lauskmaal – põllu­lahmakad, üle mõistuse pirakad laudad ja tohutu uhked elumajad. Nad pole näinud, mida võib torm mägedes teha, kui maja katus on liiga suur. Ega üritanud kütta ülearu suurt tuba, kui väljas on kolmkümmend kraadi pakast ja tuul vihiseb läbi seina. Neil pole aimugi, mis vahe on põllu- ja tühermaal, nad ei tea, et mägitalu kõnnumaad on ka loomadele karjamaaks. See kuningriik võib olla üksildane, ent on siiski määratult suurem kui lauskmaataluniku peenutsev nisukollane kultuurmaastik.

Olen siin viisteist aastat üksi elanud, aga sellega on nüüd siis lõpp. V8 mootoriga sõiduriist rassib kärinal ja mürinal kusagil pilvevaiba sees mäest üles. Müra kostab juba nii lähedalt, et auto peaks olema poole tõusu peal asuvast Jaapani kurvist möödas. Juht annab gaasi, läbib juuksenõelakujulise käänaku, lisab jälle törtsu gaasi. Jõuab aina lähemale. On kuulda, et see juht on neid kurve varemgi läbinud. Niipea kui mu kõrv eristab mootorihelide nüansse, sügavaid ohkeid käiguvahetusel, seda tõrrepõhjabassi, mis on omane ainult madalatel käikudel sõitvale Cadillacile, tean surmkindlalt, et see on DeVille. Samasugune must autopurakas, nagu oli olnud meie papsil. Loomulikult.

Nüüd ilmubki Kitsekurvist nähtavale DeVille’i agressiivne grillivõre-irve. Süsimust. Tõsi küll, uuem mudel, vast umbes 85. aasta oma. Aga nii-öelda samas muusikalises kastmes.

Auto jäi minu ees seisma ja juhipoolne aknaklaas libises alla. Lootsin, et see ei paista välja, aga mu süda põksus nagu kolb. Kui palju kirju, SMS-e ja meile olime kõigi nende aastate jooksul vahetanud? Mitu korda teineteisele helistanud? Mitte eriti palju. Siiski, kas oli möödunud ainsatki päeva, ilma et ma oleksin Carli peale mõelnud? Vaevalt küll. Aga parem oli Carlist puudust tunda, kui tema jamasid klaarida. Kõigepealt hakkas mulle silma, et ta on vanemaks jäänud.

„Vabandage, härra, kas see ongi kuulsate Opgardi vendade talu?”

Siis lõi tema nägu särama. Ta kostitas mind oma lahke vastupandamatu naeratusega ja mul oli tunne, nagu oleks aeg minema pühitud nii tema näolt kui ka kalendrist, mis väitis, et meie viimasest koosolemisest on möödas viisteist aastat. Ent selles pilgus oli ka midagi uurivat, justkui katsuks ta supluseks vett.

Ma ei tahtnud naerda. Veel mitte. Aga ma ei suutnud ka tõsiseks jääda.

Autouks läks lahti. Ta sirutas käed kaisutuseks laiali ja mina vupsasin nende käte vahele. Miski ütleb mulle, et lugu oleks pidanud olema vastupidi. Et hoopis mina – vanem vend – oleksin pidanud oma koju jõudnud vennale avasüli vastu minema. Aga kusagil poolel teel on minu ja Carli vaheline rollijaotus ähmastunud. Ta on minust suuremaks kasvanud nii kehalises mõttes kui ka inimesena ja – vähemalt teiste inimeste seltskonnas – on taktikepp nüüd tema käes. Panin silmad kinni, judisesin ja hingasin vabinal sisse, ahmisin sügise, Cadillaci ja oma väikevenna lõhna. Temast uhkas mingisugust niinimetatud meesteparfüümi.

Kõrvalistuja uks oli nüüd samuti pärani.

Carl lasi mind lahti ja juhatas mu ümber auto tohutu esiotsa naise juurde, kes seisis, nägu oru poole pööratud.

„Siin on tõesti imeilus,” ütles naine. Välimuselt oli ta väike ja habras, hääl aga madal. Ta rääkis ilmselge aktsendiga ja pani ka intonatsiooniga puusse, aga see oli igatahes norra keel. Ei tea, kas ta on seda lauset tee peal harjutanud, kas ta on otsustanud öelda täpipealt nii, mõelgu ta seda siis tõsiselt või mitte. Midagi niisugust, mis peaks kindlustama, et ta hakkab mulle tahes või tahtmata meeldima. Siis pöördus ta minu poole ja naeratas. Kõigepealt püüdis mu pilku tema valge nägu. Mitte kahvatu, vaid valge nagu lumi, mis peegeldas valgust tagasi, nii et näo piirjooni polnud lihtne tabada. Veel märkasin, et ühe silma laug on pooleldi alla tõmmatud nagu ruloo, justkui oleks pool temast hirmus unine. Teine näopool aga paistis olevat ärkvel. Vilgas pruun silm vaatas mulle tulipunase poisituka alt uljalt vastu. Seljas oli tal lihtne must taljesse töötlemata mantel, ka selle all ei paistnud jälgegi vormidest, kui mitte arvestada musta kõrge kaelusega kampsunit. Üldse jättis ta esmapilgul mulje, nagu oleks õrnhaprast poisist tehtud mustvalge foto ja sellel juuksed hiljem üle värvitud. Carlil on naiste juures alati lööki olnud, seepärast olen ausalt öelda kergelt üllatunud. Asi ei ole selles, nagu poleks see naine armas, otse vastupidi, vaid et ta pole just kõige äkilisem püss, nagu siinkandis öeldakse. Ta naeratas ikka veel ja kuna hambad jumest märkimisväärselt ei eristunud, olid need järelikult niisama valged. Carli hambad on ka alati valged olnud, vastupidi minule. Vennas lõõpis ikka, et nii on sellepärast, et tema hambad on päevavalguses ära pleekinud, sest ta naeratab palju rohkem. Võib-olla olid need kaks just seetõttu teineteise õnge läinud – valgete hammaste pärast. Peegelpilt. Ehkki Carl on pikka kasvu ja laiaõlgne, heledate juuste ja siniste silmadega, märkasin seda isevärki sugulust otsekohe. Neis mõlemas on midagi elu­jaatavat, nagu öeldakse. Midagi optimistlikku, tahet näha inimestes parimat. Nii iseendas kui ka teistes. Nojah, tüdrukut ma ju veel ei tunne.

„Saage tuttavaks …” alustas Carl.

„Shannon Alleyne,” katkestas naine teda aldihäälel ja ulatas käe, mis oli nii väike, et mul oli tunne, nagu hoiaksin peos kanajalga.

„Opgard,” lisas Carl uhkelt.

Shannon Alleyne Opgard tahtis kätt pikemalt hoida. Selleski meenutas ta mulle Carli. Mõnel inimesel on kangem rutt meeldida kui teistel.

„Jetlagged?” küsisin ma ja kahetsesin kohe. Milline oinapea ma olen, et niimoodi küsin. Mitte sellepärast, et ma ei teaks, mida jetlag tähendab, vaid sellepärast, et Carl teab, et ma pole elu sees ühtegi ajavööndit ületanud ja järelikult on ka vastusel minu jaoks piiratud tähendus.

Carl raputas pead. „Me maandusime üleeile. Pidime oma autot ootama, see tuli praamiga järele.”

Noogutasin ja heitsin pilgu numbrimärgile. MC. Monaco. Eksootiline, aga mitte küllalt eksootiline selleks, et numbrimärki endale küsida, kui auto ümber registreeritakse. Mul ripub bensiini­jaama kontori seinal registrist kustutatud autode numbrimärke sellistest paikadest nagu Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika, Birma, Basuutomaa, Briti Honduras ja Johor. Latt on kõrgel.

Shannon pööras pilgu Carlilt minule ja tagasi. Naeratas. Ma ei tea, miks, võib-olla oli tal lihtsalt hea meel näha Carli ja tema suurt venda – mehe ainsat lähedast sugulast – koos naermas. Tunda, et esialgne kerge pinge hakkab järele andma. Et Carl – et nemad – on koju tagasi oodatud. „Kas sa näitad siis Shannonile maja, kuni ma kohvrid sisse tassin?” küsis Carl ja avas trunki, nagu paps seda kutsus.

„Eks see võta umbes ühepalju aega jah,” pobisesin Shannonile, kes tuli minu järel.

*

Me läksime ümber nurga maja põhjapoolsele küljele, kus asub peasissekäik. Ega ma ausalt öelda teagi, miks paps polnud ust otse õue ja tee poole ehitanud. Võib-olla sellepärast, et talle meeldis näha kogu meie maavaldust iga päev, kui majast välja astus. Või hoopis sellepärast, et talle oli tähtis, et päike soojendaks pigem kööki kui esikut. Astusime üle lävepaku esikusse ja ma avasin ühe kolmest uksest.

„Köök,” ütlesin ma ja tundsin korraga rääsunud rasva haisu. Kas siin on kogu aeg niimoodi haisenud?

„Kui kena,” valetas Shannon. Okei, ma olin koristanud ja isegi põranda ära pesnud, aga kena siin nüüd küll ei ole. Shannon uuris pärani silmi – ja võib-olla veidi murelikult – suitsutoru, mis läks ahju juurest läbi lakke saetud augu teisele korrusele. Õhuava, et maja puitosa põlema ei süttiks, ja nii täiuslik ring, nagu sirkliga tõmmatud, et paps kutsus seda ilunikerdiseks. Igatahes on see – kui mitte arvestada kaht niisama täiuslikult ringjat auku väli­kemmergus – meie talumajapidamises ainus omataoline.

Plõksisin lambilülitit, et Shannonile näidata, et meil on kõigest hoolimata elekter sees.

„Kohvi?” küsisin ma ja keerasin kraanivee jooksma.

„Aitäh, võib-olla hiljem.”

Vähemalt viisakusväljendid on ta selgeks õppinud.

„Carl tahab kindlasti,” ütlesin ma ja avasin köögikapi ukse. Kilistasin ja kolistasin, kuni kohvikannu üles leidsin. Olin ju ikkagi kannukohvi ostnud, esimest korda … üle hulga aja. Mulle endale kõlbab külmkuivatatud puru rohkem kui küll. Alles kannu kraani alla pistes märkasin, et olin harjumusest sooja vee lahti keeranud. Aga kes üldse otsustas, et kohvipuru pluss soe kraanivesi on täiesti lootusetu? Kohv on ju kohv ja vesi on vesi.

Panin kannu pliidile, lülitasin pliidi sisse ja astusin paar sammu ukseni, kust pääses ühte neist kahest toast, mis ümbritsesid kööki nagu einevõileib. Läänepoolne – söögituba – oli talvel kinni ja täitis kaitseks karmide läänetuulte vastu puhvri ülesannet, siis sõime kõik söögikorrad köögis. Ida poole jäi elutuba, kus olid raamaturiiulid, telekas ja eraldi ahi. Toa lõunaseina oli papsi nõusolekul ehitatud maja ainus ekstravagantsus, klaasveranda, mille kohta ta ise ütles „porch” ja ema „talveaed”, ehkki see ruum oli talvel muidugi lukus ja luugid põhjalikult barrikadeeritud. Aga suviti istus paps seal küll, mätsutas oma Berry mokatubakat ja võttis Budweiseri või paar – seegi oli ekstravagantsus. Tolle kahvatu Ameerika õlle järel tuli tal käia linnas, portsjonitena pakitud Berry mokatubakat aga saatis talle üle suure lombi üks Ameerika sugulane. Isa seletas mulle juba varakult, et erinevalt rootslaste pasast on ameeriklaste huuletubakas läbinud käärimisprotsessi ja seda on maitsest tunda. „Maitseb nagu burboon,” kiitis paps, kes väitis, et norralased mäluvad Rootsi paska ainult sellepärast, et nad paremat ei tea. Nojah, mina teadsin paremat küll ja kui hakkasin ise mokatubakat pruukima, siis muidugi Berryt. Lugesime Carliga ikka tühje pudeleid kokku, paps sättis need aknalauale ritta. Teadsime, et kui ta joob rohkem kui neli pudelit, võib ta töinama hakata ja keegi ei taha ju oma isa nutmas näha. Kui järele mõelda, on asi vist nii, et just sellepärast võtan ma haruharva üle ühe või kahe õlle. Ma ei taha vesistama hakata. Carli teeb õllejoomine ainult lõbusaks, nii et temal on kindlasti väiksem vajadus endale sedalaadi piire seada.

See kõik käis mul peast läbi, aga ma ei öelnud musta ega valget. Astusime kiirustamata trepist üles ja ma näitasin külalisele maja suurimat magamistuba, mille kohta paps ütles the master bedroom.

„Võrratu,” arvas Shannon.

Näitasin talle uut vannituba, mis ei olnudki enam nii uus, aga igatahes oli see kõige uuem asi terves majas. Ta poleks nagunii uskunud, kui oleksin rääkinud, et me kasvasime üles ilma vannitoata. Et me pesime end all köögis pliidi peal soojaks tehtud veega. Et vannitoa saime alles pärast kuristikuõnnetust. Kui see on tõsi, mis Carl oli kirjutanud, et Shannon on pärit Barbadoselt perekonnast, kellel oli võimalik ta Kanadasse kolledžisse saata, oleks külalisel loomulikult keeruline ette kujutada, mis tunne on jagada oma vennaga südatalvel hallikat pesuvett, hambad pesukausi kohal plagisemas. Samal ajal kui papsil, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, seisis õue peal Cadillac DeVille, sest korralik auto – see pidi meil igatahes olema.

Poistetoa uks oli ilmselt paisunud, nii et mul tuli tükk aega linki sikutada, et see lahti saada. Meile lõi vastu pahvakas kopitanud õhku ja mälestusi just nagu riidekapist, mis on täis vanu, ammu ununenud rõivaid. Ühe pika seina ääres on kirjutuslaud ja selle taga kõrvuti kaks tooli. Teise seina ääres täisinimese pikkuses narivoodi. Otse selle jalutsi ees suubub suitsutoru läbi põrandaaugu meie tuppa.

„See oli minu ja Carli tuba,” ütlesin ma.

Shannon noogutas narivoodi poole. „Kumb üleval magas?”

„Mina. Vanem vend.” Tõmbasin sõrmega üle tolmuse toolileeni. „Ma kolin täna siia üle. Teie saate suure magamistoa.”

Ta vaatas mulle ehmunult otsa. „Aga kulla Roy, me ei taha ju ometi …”

Keskendasin pilgu tema ühele, lahtisele silmale. Kas pole natuke veider lugu, kui inimesel on pruunid silmad, punased juuksed ja lumivalge nahk? „Teid on kaks, mind üks ja see ei ole mingi mure. Okei?”

Shannoni pilk libises uuesti üle poistetoa. „Aitäh,” vastas ta.

Astusin tema ees ema ja isa tuppa. Olin siin põhjalikult tuulutanud. Lõhnaku inimesed kuidas tahes, mulle ei meeldi neid sisse hingata. On üks erand, Carl. Carl lõhnab – kui mitte just hästi, siis – igatahes õigesti. Tal on minu enda lõhn. Meie lõhn. Kui Carl talvel haigeks jäi, mida juhtus igal talvel, ronisin ma alla tema juurde. Tema lõhn oli just niisugune, nagu olema pidi, ka siis, kui tema nahka kattis hangunud palavikuhigi või kui hingeõhk haises okse järele. Ma hingasin Carli sisse ja heitsin lõdisedes tulikuuma keha vastu, kasutasin soojust, mida tema kaotas, oma kere soojendamiseks. Ühe palavik, teise kahhelahi. Mäeharjal elamine teeb inimese praktiliseks.

Shannon läks akna alla ja vaatas välja. Mantel endiselt kinni nööbitud. Küllap tunneb, et majas on külm. Septembrikuus. Ega see talvekski head tähenda. Kuulsin, kuidas Carl kitsal trepil kohvritega kolistab.

„Carl ütleb, et te ei ole rikkad,” ütles Shannon. „Aga et kõik, mis siit paistab, kuulub talle ja sulle.”

„Tõsi. Aga see kõik on puhtalt kõnnumaa.”

„Kõnnumaa?”

„Tühermaa, tühi maa,” puhkis Carl ukselt ja naeratas. „Karjamaa lammastele ja kitsedele. Ega mägitalus suurt midagi kasvatada saa. Nagu sa näed, on siin isegi metsa kasinalt. Aga küllap me selle skyline’iga midagi ette võtame. Või kuidas, Roy?”

Noogutasin aeglaselt. Pikkamisi, nagu olin lapsena näinud noogutamas täiskasvanud talumehi. Arvasin toona, et nende kortsuliste peanuppude sees on varjul nii palju ja nii keerulisi asju, et meie lihtsas külakeeles oleks liiga aeganõudev ja ehk koguni võimatu seda kõike väljendada. Pealegi tundus nende suurte noogutavate meeste vahel valitsevat mingi telepaatiline mõistmine, sest ühe pikaldasele noogutusele vastas teine täpselt samaga. Nüüd ma siis koogutan-noogutan ise. Ega taipa suurt rohkem kui siis.

Võiksin muidugi selle kõige kohta Carlilt küsida, aga ega ma vist vastust saaks. Vastuse küll, isegi plenty, aga mitte seda õiget vastust. Võib-olla ei olegi mul seda nii väga vaja, mul on lihtsalt hea meel, et sain Carli tagasi ja ma ei kavatse teda praegu selle küsimusega tüüdata. Miks pagana päralt ta tagasi tuli?

„Roy on nii lahke,” kiitis Shannon. „Ta andis selle toa meile.”

„Ma arvestasin, et sa ei tulnud tagasi selleks, et poistetoas elada,” ütlesin ma.

Carl noogutas. Aeglaselt. „Ega sellest siis vist vastutasuks piisagi,” vastas ta ja ulatas mulle tohutu pappkasti. Nägin otsekohe ära, mis see on. Berry. Ameerika mokatubakas.

„Kuradima hea sind jälle näha, vennas,” ütles Carl kareda häälega, tuli minu juurde ja kaisutas mind jälle. Nüüd pigistas ta mind korralikult. Pigistasin vastu. Tundsin, et tema keha on natuke pehmem kui varem, natuke rohkem polstrit peal. Tema lõua nahk minu oma vastas, haare lõdveneb veidi, tunnen habeme­tüügaste kriipimist, ehkki ta on äsja habet ajanud. Pintsaku vill tundub peen, tiheda koega. Ja päevasärk – varem ei kandnud ta seda kunagi. Isegi tema keelekasutus on teistsugune, ta räägib seda linnakeelt, mida me mõnikord omavahel pruukisime, kui tahtsime ema matkida.

Aga olgu. Ta lõhnab täpselt nagu varem. Tal on Carli lõhn. nüüd hoiab ta mind endast eemal ja vaatab mulle otsa. Tema tütarlapselikult ilusad silmad on märjad. Mul endal ka, pagan võtaks.

„Kohv keeb,” ütlesin ma mitte liiga pudruse häälega ja kobisin trepi poole.

Kui ma tol õhtul magama heitsin, lebasin tükk aega ärkvel ja kuulatasin hääli. Kas majas kõlab nüüd, kui siin on jälle rahvast, kuidagi teistmoodi? Ei kõlanud. Kuulsin kriginaid, kräginaid ja vilinaid – nagu ikka. Kikitasin kõrvu master bedroom’i poole. Seinad kostavad hästi läbi, nii et ehkki meie magamistubade vahele jääb vannituba, on nende hääled nõrgalt kuulda. Kas nad räägivad minust? Kas Shannon küsib Carlilt, kas tema suur vend on alati nii vaikne? Mis Carl arvab, kas Royle maitses vennanaise tehtud chilli con carne pajaroog? Kas tollele vaikivale vennale üldse meeldis kingitus, millega temal, Shannonil, oli tükk tööd, sest ta pidi selle sugulaste kaudu tellima? Selle mahakantud numbrimärgi Barbadoselt. Kas Shannon ei meeldi Carli suurele vennale? Carl vastab, et Roy on kõikide vastu niisugune, andku talle ainult aega. Naine ütleb, et tema meelest on Roy tema peale armukade, Roy tunneb kindlasti, et Shannon on temalt venna ära võtnud, vend on tal siiski ainus lähedane inimene. Carl naerab, silitab naise põske ja ütleb, et ärgu ta oma pead selliste asjadega vaevaku, see on ju alles esimene päev, küll kõik laabub. Shannon surub pea tema kaenlaauku ja arvab, et küllap on Carlil õigus, aga temal on igatahes hea meel, et Carl pole oma venna moodi. Imelik tõesti, et niisugusel maal, kus pole peaaegu üldse kuritegevust, käiakse ringi ja põrnitsetakse altkulmu justkui pidevas paljaksvarastamise hirmus.

Või siis teevad nad sedasamust.

Ema-isa voodis.

„Kumb siis peal oli?” võiksin hommikusöögilauas küsida. „Kas vanem?” Vaadata nende ahhetavaid nägusid. Astuda välja kargesse hommikusse, istuda autosse, võtta käsipidur ja roolilukk maha, näha enda ees Kitsekurvi.

Kusagilt kostis ilus, pikk ja kaeblik hõige. Põldrüüt. Mägede üksildane lind, kleenuke ja tõsine. Lind, kes jälitab sind, kui sa mägedes uitad, valvab, aga alati ohutult kauguselt. Nagu oleks ta liialt kartlik, et kellegagi sõbraks saada, ent vajaks siiski kedagi, kes teda kuuleks, kui ta oma üksindust kuulutab.

Jo Nesbø “Kuningriik”

Väikeses Norra mägikülas kõrgeima mäe harjal elab automehaanik Roy pealtnäha rahulikku ja lihtsat elu. Tema noorem vend Carl on aastaid välismaal viibinud. Ühtäkki tuleb ta kodutallu tagasi ja käib välja geniaalse idee, mis peaks tooma jõukuse mitte ainult vendadele endile, vaid ka kogu külale. Loe edasi…

About the author

Rahva Raamat

View all posts by Rahva Raamat