Naad, kes telerit ja kõiksugu voogsagedus-flixe ei vaata, ei pruugi midagi teada Hans Rosenfeldtist ja tema loodud sarjadest „Sild” ja „Marcella” ja miskit veel. Küll aga teab krimkafänn tema Michael Hjortiga kahasse kirjutatud sarja vastuolulisest kriminaalpsühholoogist Sebastian Bergmanist, mis algab raamatuga „Mees, kes polnud mõrtsukas”.
Kes teeb, see jõuab. Ja Rosenfeldt jõuab piisavalt. Lõpuks võttis ta kätte, loobus partnerlusest ning proovis üksinda midagi luua. Tulemus on köitev.
„Hundisuvi” pole ühe hooga neelatav teos nagu õlu kuuma ilmaga, küll aga lonksad seda järjepidevalt nagu kvaliteetset kesvamärga ja kui lõpule jõuad, tahaks veel. Suurepärased tegelased, hulk süžeeliine, mis põneva koha pealt korraks katkevad, et varsti jätkuda, piisavalt draamat, nukrust ja rõõmu ning kaasaelamist. Ehk siis romaani ülesehitus on briljantne.
Hea lugu algab tavaliselt pauguga, et publikut köita. Haparanta. Rootsi ja Soome piir. Esmalt on hundid, emane ja kutsikas, mügistusest jõuetud, peagi suremas. Järgmine on Vene narkoärikate ja Soome tsiklijõugu meeste kohtumine, alles jääb hulk laipu. Siis saab politseiuurija Hannah Wester kõik selle endale kaela – huntide kõhust leitakse inimliha tükke ja nüüd tuleb selgitada, keda söödi.
Kui nii võtta, siis ühest küljest on tegu traditsioonilise nordic noir’ga – naisterahvast politseinik, kes peagi on uppunud ja upub üha enam eraelulistesse muredesse, narkoäri, kurjad naabrid nii Soomest kui Venemaalt, siis veel perekonnadraamat – noor pere leiab midagi, mis võiks neid vaesusest päästa, aga selle omastamine on eluohtlik – ning lõpuks venelannast palgamõrvar, kelle elu on kaalul samavõrd kui nende omad, keda ta jälitab.
Tavaliselt ei saa kokku head suppi, kuid tooraineid kuhjatakse kokku liiga palju. Ehk kui see kirjandusse panna, siis keskpunktist jookseb laiali terve hulk liine, millest igaüks vajab oma lahendust. Ent Rosenfeldt suudab selle kuhja harmooniliselt kõlama panna ning ei mingit kakofooniat. Kõik on järjepidev ja loogiline.
Palju liine saab ses raamatus lahenduse, kuid mintmed küsimused jäävad vastuseta, mistap on tunda tüüpilise telesarja autori sulge – tahaks teada, mis edasi saab. Ainult et kui sarja järgmist osa saab näha halvimal juhul nädala pärast, siis uut raamatut peab ootama ja ootama. Aga üks on selge: Rosenfeldti krimisarja ei saa pooleli jätta.
Hans Rosenfelt “Hundisuvi”
Surnud hunt. Verine jõukudevaheline arveteklaarimine. Naissoost palgamõrvar. Paari päevaga pööratakse Haparandas elu pea peale ja politseinik Hannah Wester saab aru, et see suvi ei kujune niisuguseks nagu teised. Surnud hundi maost leitakse inimliha tükke. Paistab, et ohver jäi Soomes toimunud veresaunas ellu. Kuidas ja miks sattus ta Haparanda lähedale metsa? Politsei peab tegema kõik endast oleneva, et välja uurida, mis juhtus. Aega on napilt, kuid neid on veel, kes loo vastu vähemalt sama suurt huvi tunnevad. Nagu näiteks venelanna Katja. Ootamatult toimub väikeses piirilinnas terve rida jõhkraid sündmusi, need on hullemad, kui Hannah Wester ja teised Haparanda politseinikud oleksid osanud ettegi kujutada.
