Katkend raamatu “Vähi pöörijoon” järelsõnast

Autobiograafilise romaani „Vähi pöörijoon“ tegevustik leiab aset 1920ndate lõpu ja 1930ndate alguse Pariisis. Minategelane Henry Miller kirjeldab otsesõnu oma elu vaese kirjanikuna boheemlaste seltskonnas. Šokeerivalt avameelse sisu ja vulgaarse keelekasutuse taga peituvad lummavad mõtisklused Pariisist, kirjatööst ja inimolemusest. Autori enda sõnutsi kõneleb see raamat raamatu kirjutamisest.

Henry Milleri (1891–1980) teos ilmus Prantsusmaal 1934. aastal, kaanel keeld raamatut Suurbritanniasse ja Ameerika Ühendriikidesse importida. Ameeriklasest autori kodumaal avaldati see aastal 1961, millele järgnes üle 60 tsiviil- ja kriminaalmenetluse. Hagemismaratoni lõpetas USA ülemkohtu otsus 1964. aastal – alles 30 aastat pärast esmaväljaannet võis romaani ametlikult avaldada ja müüa.


Henry Milleri „Vähi pöörijoon“: kui sõna saab lihaks

„Vähi pöörijoone“ saatuses ja retseptsioonis oli märkimisväärne roll Jack Kahane’i Obeliski kirjastusel, mis rahastamaks tõeliselt kirjandusliku väärtusega raamatute väljaandmist, avaldas muu hulgas erootilise sisuga raamatukesi, millest mõne autor oli pseudonüümi kasutades Kahane ise. Johtuvalt Kahane’i ja Obeliski kurikuulsast mainest ning „Vähi pöörijoone“ valimatu keelekasutuse ja ohtrate seksuaalaktide kirjeldamise mittevastavusest tolleagsetele tsensuuri- ja ebasündsusseadustele oli ilmumise ajaks selge, et raamat keelatakse Suurbritannias ja Ühendriikides otsekohe, mistõttu kaanele trükiti paksus kirjas: NOT TO BE IMPORTED INTO GREAT BRITAIN OR U.S.A. Soovides siiski leida kirjanikuna tähelepanu ja märkamist, saatsid Henry Miller ja Anaïs Nin hoolikalt pakitud „Vähi pöörijoone“ isiklikud eksemplarid reale Milleri kirjanduslikele eeskujudele. Teiste hulgas sellistele modernistlikele raskekaallastele nagu Ezra Pound, Aldous Huxley ja T. S. Eliot. Üllataval kombel olid nende tagasiside uskumatult kiitev. Eliot näiteks pidas „Vähi pöörijoont“ „suurejooneliseks teoseks“, mis sügavusastme ja kirjutamismeisterlikkuse poolest on „märkimisväärselt parem kui D. H. Lawrence’i „Lady Chatterley armuke“. Eliot muutus hiljem siiski pisut ettevaatlikuks, kui Miller soovis tema lahkeid sõnu raamatu reklaamimise otstarbel ära kasutada. Ezra Pound isegi arvas, et Miller on kirjandusse jätnud suurema jälje kui Virginia Woolf ja „Vähi pöörijoonega“ koguni ületanud James Joyce’i „Ulyssese“. Säärane ebatavaliselt liialdatud kiitus tulenes osaliselt nähtavasti keelatud raamatu fenomenist ja kirjanike soovist välja astuda igasuguse tsensuuri vastu kirjanduses laiemalt.

Esimesed ametlikud arvustused kirjandusajakirjadest pärinevad George Orwellilt (1935 ja 1940) ja Edmund Wilsonilt (1938). Olgugi ebaharilikud, ei pane Orwell pahaks „Vähi pöörijoone“ ohtraid seksuaalakte, millega Miller tema arvates üritab tabada realistlikku tõepära. „Milleri tegelased,“ kirjutab Orwell, „käituvad ja kirjeldavad oma käitumist kalgi labasusega, mis on kirjanduses ainulaadne, ent päriselus üsna tavaline.“ Teose apokalüptilistest meeleoludest hoolimata tajub Orwell minategelase whitmanlikku elujaatust ja usub, et Milleri teene võiks olla see, et kui endas leitakse jõudu, „mõtisklemaks elu inetuse üle, leiame, et elu pole mitte vähem, vaid rohkem, elamist väärt“.

Wilson peab „Vähi pöörijoont“ üheks viimaste aastate „märkimisväärsemaks raamatuks“ ning leiab, et see on „epitaaf tervele põlvkonnale Ameerika kirjanikele ja kunstnikele, kes emigreerusid Pariisi“. Wilson tervitab Milleri humoorikat stiili ja arvab, et Miller avastab ja uurib „Vähi pöörijoonega“ muu hulgas kelmiromaani uusi tahke. Minategelase küünilisuse kiuste leiab Wilson, et isegi lõikudes, mis on vastikud või tüütud, on Milleri kompositsioon ja tundemeelsus omal moel meeldivad.*

Asjaolu, et „Vähi pöörijoon“ jäi Suurbritannias ja Ameerikas keelatud raamatuks 30 aastaks, mõjutas loomulikult otseselt Milleri teoste kirjanduskriitilist ning akadeemilisemat laadi vastuvõttu, kuna paljud ei soovinud oma karjääri ega mainet keelatud „gangsterkirjanikuga“ määrida. Seksuaalaktide üle võlli kujutamine ning lõbus-süüdimatu keskendumine täidele, junnidele ja tripperile tundus nii mõnelegi sedavõrd ekstreemne, et Millerit oli akadeemilisemates ringkondades ülikeeruline pidada tõsiselt võetavaks suunanäitajaks või „ideoloogiks“. Kuna Milleri raamatuid oli raske hankida, pidid vähesed julged kriitikudki piirduma vaid esseede ja lühijuttudega, mida neil õnnestus kätte saada. Aastatel 1934–1961 levis „Vähi pöörijoon“ ingliskeelses maailmas peamiselt üksnes Ameerika ja Briti turistide kaudu, kes Pariisi külastades soetatud eksemplare tollist mööda smugeldasid, mässides need riietesse või pakkides teose mõne teise raamatu ümbrise sisse. On teada juhtumeid, kus 1930. ja 1940. aastatel Pariisist välja sokutatud „Vähi pöörijoone“ eksemplare või ka Mehhikos trükitud piraatväljaandeid mahkerdati väikestes kogustes althõlma New Yorgi raamatupoodides ja laatadel.

Surmkindlalt ees ootavatest kohtulahingutest hoolimata, kuid saades innustust varasematest kohtuvaidlustest D. H. Lawrence’i „Lady Chatterley armukese“ avaldamise üle, otsustas New Yorgi Grove Press 1961. aastal „Vähi pöörijoone“ Ameerikas välja anda. Miller oli kirjandusringkondades selleks ajaks juba väga hästi tuntud ning realugejate hulgas omandanud peaaegu sektantliku tähelepanu ja kuulsuse. Lihtsustatud juriidiline argument, mida selle raamatu müügi seadustamiseks kaitsma asuti, oli ligikaudu selline: see, mida kohtud või seadusandlikud kogud peavad ebasündsaks [obscene], ega ka see, mida see mõiste võib tähendada tavainimestele või advokaatidele, ei ole oluline. Valitsus ei saa ühtegi raamatut – isegi kui see võib kellelegi tunduda ebasünnis – ära keelata, kui sellel on tuvastatav kirjanduslik ja/või ühiskondlik väärtus. Ning juhul kui teosel tõepoolest on säärane väärtus, peab selle kaitseks sekkuma esimene põhiseadusparandus [First Amendment], mis sätestab muu hulgas väljendusvabaduse [freedom of expression] kaitse.* „Vähi pöörijoone“ kaitseks rakendatud juriidiline kaitsetaktika oligi mõeldud selgitama ja tõlgendama esimese põhiseadusparanduse mõtet ja ulatust. Paari järgmise aasta jooksul menetleti paljude Ameerika osariikide eri kohtuastmetes „Vähi pöörijoonega“ seoses üle 60 tsiviil- ja kriminaalasja. Sageli ei olnud neis kaasustes kostja Grove’i kirjastus otse, vaid raamatute hulgi- ja edasimüüjad, raamatupoed, nende omanikud või töötajad, kes olid Grove’ilt saadud „Vähi pöörijoont“ müüa üritanud. Hagemismaratoni lõpetas Ameerika ülemkohtu otsus 1964. aastal, tühistades Floridas menetletud juhtumis osariigikohtu tehtud järelduse, et „Vähi pöörijoon“ on ebasünnis. Alles nüüd, 30 aastat pärast esmaväljaannet, võis seda ametlikult välja anda ja müüa. Grove müüs esimestel aastatel üle miljoni eksemplari. Henry Miller oli selleks ajaks 73-aastane.

– Indrek Männiste


Henry Miller “Vähi pöörijoon”

Sari „Keelatud klassika“ hõlmab kirjanduslikke tippteoseid, mis on olnud ühel või teisel ajal eri riikides keelatud. Neid raamatuid on peetud ja peetakse paiguti siiani poliitilistel või moraalsetel põhjustel avaldamise jaoks sobimatuks. Sari kutsub üles mõtisklema sõnavabaduse teemal ja tähistab meie õigust lugeda. Loe lähemalt…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid omapoolselt sõna sekka öelda või soovitusi jagada, kirjuta meile aadressil rahvaraamat@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd ja soovitused on meie juures alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Archives