See linn polnud minu

Lauri Räpi uuest raamatust “Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis” kirjutab Tasku keskuse Rahva Raamatu töötaja ja suur raamatusõber Kristina Mentsikainen.

linn-on-minu-tartu-tahavaatepeeglisTartu on ka minu linn olnud peaaegu 29 aastat. See tähendab küll, et pool ajast, mis raamatus kirjeldatud, polnud mind veel olemaski ja teine pool ajast tatsasin Supilinna tänavatel koos oma sõpradega, olles õndsas teadmatuses Annelinna pinnakatest ja sõna otseses mõttes underground-klubidest. Praeguse aja mõistes oli vist kõik, mida siis tehti või loodi, underground. Tollal kuulasin mina kodus Spice Girlsi ja imetlesin postreid Nancyst, mida vanem naabritüdruk kogus.

Aga ilmselgelt ruttan ma asjade käigust ette. Lugu algab 70.-80. aastatel Veeriku linnaosas, kus, uskuge või mitte, asun mina täpselt selle postituse kirjutamise hetkel. Kant, mis on täna minu jaoks suhteliselt uus, muutus tänu autori kirjeldusele oluliselt tuttavamaks minevikus, kuna minul oli päris lihtne leida ühiseid jooni autori Veeriku ja minu lapsepõlve Supilinnaga. Solgiämbritest porimülgaste ja tädi Ritani, keda kõik tänava lapsed kartsid. See viimane karakter on küll minu lapsepõlvest pärit, aga küllap peaaegu igaühel selline tegelane tänaval elas.

Raamatus meeldisid mulle enne-pärast pildid ja loomulikult QR-koodid, mis aitasid lugejal lisaks loetule ka tolleaegseid helgemaid helisid ja reklaamklippe taustaks kuulata-vaadata. Soundtrack ja pildid muutsid raamatu omamoodi ajamasinaks, mis küll veidikene rikkis ja hüppab muudkui edasi-tagasi, peatudes osadel pruunikatel seikadel kauem, kui lugeda oleks tahtnud ja mõnes minu jaoks põnevamas hetkes liiga üürikeselt.18ac77f1d8666e9d9cd391717372526f5a4b457d

Muusikasõbrana oli lemmikuks peatükk Tartu IX levimuusika päevade kohta. Vaadates Youtube’ist Rosta Aknad live’i ja lugedes autori nägemust kogu tolleaegsest õhustikust, siis tundsin, et seal oleks küll tahtnud kohal olla. Selle asemel vaatan ERR arhiivist levimuusikapäevade kohta erinevaid videoklippe ja kujutan ette, et luusin seal koos autoriga ringi ja vaatan aukartusega, millega juba tollal legendaarsed muusikud tegelevad.

Kes teab, võib-olla oleks ka 90ndate Annelinnas olnud põnev jälgida, kuidas värske peoskeene üles kasvas ja seejärel vaibus, et jälle millelegi uuele ruumi teha ja kuidas mõni sõber või ma ise mõne rumalusega hakkama saan. Selle asemel elasin seal kõigest kuu aega, kui olin neljane ja ainus eredam mälestus on see, kuidas naabritüdrukud mu nukud ära varastasid.

Lauri Tartu oli põnev ja segane, aga see ei olnud veel minu Tartu, kus nägin peosarjade, klubide ja lokaalide tulekuid ja minekuid ning tagasi mõeldes nendele imelikele hommikutele või toredatele lollustele, tean, et kuskil mujal poleks ma tahtnudki üles kasvada.

Olles elanud „minu Tartus“ ja kuulnud lugusid „oma sõprade Tartust“, siis leian, et täpselt samasugust linna ei saa isegi kahe ühel ajal elava inimese jaoks olla. Mul on tunne, et selles väikses linnas on igal ajahetkel  peidus õige mitu erineva näoga linna, mis muudavad ta hoopis suuremaks, kui kaardilt paistab. Ja ma võiksin lugeda neist kõigist, eriti kui soundtrack kaasa tuleb.d934e0b566e9f273f6a62425282f9edac60c57c9

Minu TOP 5 laulu Lauri Räpi raamatust „Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglist“:

Kristina Mentsikainen

About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil raamaturiiul@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Arhiiv