Vivian armastas küll kohutavalt pidusid, seltskonda, etiketti, inimeste head käitumist, fassaadi, korrektseid lauakombeid, antiiki, head toitu ja veel paremat veini ning konjakit, lisaks korralikult (grammi pealt retsepti järgi!) segatud kokteile ja kingituste nii tegemist kui saamist. Aga vähemalt samavõrra armastas ta intriige, kuulujutte, provotseerivate küsimuste esitamist ja efekti, mille sellega saavutas. Praegu oli selliseks lavaks talle vaid tema enda kodu ja väike perekond (ei ta tütrel ega tütretütrel olnud ju kindlat „meessõpra“, nagu Vivian tavatses öelda, Katrinal ka lapsi mitte), koroonapiiranguid võttis ta oma kõrge ea tõttu vägagi tõsiselt ning lisaks oli enamik tema põlvkonnakaaslasi ammu surnud. Seega polnud Viviani praeguses olukorras just palju teda rõõmustavat.
Vivian oli nelikümmend aastat tagasi ühtaegu särav seltskonnategelane ja graafikute ühenduse uusaastapidude hirm. Teda imetleti ja armastati, kui ta söandas midagi teravat torgata eksperimentaalateljee poolavalikule KGB nuhile. Seda otse loomulikult avalikult, asutuse nääripeol, mille korraldamisest Vivian alati suurima lõbuga osa võttis, jagades kõigile teistele nii kategoorilisel toonil korraldusi, et aktiivgrupp vahetus sisuliselt igal aastal. Ning koosnes peamiselt noortest graafikutest, kes olid alles ühenduse liikmeks arvatud ning esialgu säravast Vivianist vaimustuses.
Teda ei armastatud, kui ta neil pidudel samasuguse teravusega oma küsimustega kolleege ja sõpru torkas. Vivian armastas ka alkoholi. Mitte selles mõttes, nagu tema end vaikselt ja enda arust salaja surnuks joov tütar Mari. Mitte nagu alkohoolikud, oh ei! Oleks Vivianil olnud klassikalises mõttes alkoholiprobleem, poleks ta kindlasti nii raudse tervisega 86 aastat vastu pidanud. Ei, alkohoolik Vivian ei olnud ning jõi ta kokkuvõttes vähe. Mõnikord, paar korda nädalas, pits konjakit õhtul või klaas veini päeval. Aga talle meeldis juua natukene liiga palju pea igal oma perekonna koosviibimisel, mida ta oma vastuvaidlemist mitte kannataval viisil ikka päris mitu korda aastas peale surus. Kõigi pereliikmete sünnipäevad, lisaks juba lahkunute surmade aastapäevad. Viimase abielu – Arviga – sõlmimise aastapäev. See oli siis täna, 16. septembril. Loomulikult jõulud, uusaasta, ülestõusmispühad, jaanipäev, vabariigi aastapäev ning taasiseseisvumise aastapäev. Mõnikord, kui tal väga igav oli, tähistas Vivian isegi iga pööripäeva.
Mis veel tema pidude nimekirja kuulus? Juudi pühasid ta ei pidanud, kuigi kunagi lapsena omandas esimesena jidiši keele. Tema ammuse juudi perekonna traditsiooniline elulaad 1930ndate aastate Pärnus mõjus Vivianile juba väikse tüdrukuna ahistavalt. Talle ei meeldinud nimelt vanemate poolt peale surutud mõte, et ta peab suureks saades naabri perekonna Michelsonide sama vana Mosesega abielluma. Vähemalt võttis ta seda juttu kuueaastasena täiesti tõsiselt. Nii Viviani perekond kui Michelsonid evakueerusid aastal 1941, kui lapsed olid seitsmesed, sakslaste saabudes Venemaale, ning pärast sõda algas üks hoopis teine elu, kus polnud kohta ei juudi traditsioonidele ega vanemate poolt korraldatud abieludele.
Aga tagasi pühade ja nende tähistamise juurde! Mis neist veel Viviani nimekirjas olid? Kolmekuningapäev. Kui Mari veel laps oli, aga samuti Katrina puhul, peeti tähtpäevana ka 1. septembrit. End siiani mingil määral saksa kultuuriruumi kuuluvaks lugevana (Viviani üks paljudest kirglikest huvidest olid baltisakslaste elulood) oli hoolitsev ema ja siis vanaema hankinud kuskilt isegi kuulsa zuckertüte – papist toru, mille sisse käisid kommid ja koolitarbed, mis koolilapsele siis pidulikult 1. septembril üle anti. Sakslased tähistasid kooli algust niimoodi küll ainult lapse päris esimest korda kooli minnes, aga Vivian jätkas selle teutooni traditsiooniga algklasside lõpuni.
Vivian armastas head traditsioonilist saksa ja prantsuse kööki, mida ta oma pidudel küll eriti nautida ei jõudnud, kuna oli liigselt ametis alkoholi ning tülinorimisega, aga mingisugune kokk ta sellest hoolimata ei olnud. Viimased aastakümned tegi süüa Arvi, koristas naabritädi Liida ning pidutoidud tellis Vivian oma prantsuse köögile keskendunud lemmikrestoranist, mille omanik oli tema kunagise, nüüdseks ammu surnud parima sõbranna lapselaps. Katrina ei söönud neil pidudel kunagi midagi, kuna oli vegan, samas ei tahtnud ta hakata kuulama Viviani monolooge valutust koššer-tapmisest (korra ta juba jauras sel teemal, kui kuulis, et sõbranna lapselapselaps on veganiks hakanud, peatudes põhjalikult kõigil veristel detailidel). Aga seda mittesöömist ei pannud enam ka keegi tähele, kuna Katrina jäi alati strateegiliselt hiljaks; saabudes hetkeks, kui Vivian oli oma provokatiivseid monolooge juba alustanud.
„Mari, mul on hea meel, et sa pärast kõiki neid oma lugematuid mehi ka lõpuks eneseteostuse peale mõtled!“ See lause kõlas nagu ühe ülimalt vivianliku põhjaliku tülinorimiskatse algusakord. „Oi, tere Katrina! Said ka mahti tulla, jah? Istu maha, istu maha, aga enne, mu kallis, palun pese käed! Meil on ikkagi praegu koroonaga kollane stsenaarium! Ja kuidas sul oma meeste piitsutamisega läheb? Mingit kindlamat tööd pole mõelnud leida? Teate, mu armsad, tänapäevane maailm on täis edulugusid, kus omandatakse uus haridus ja elukutse juba küpsemas eas! Naine ei tohiks mitte iialgi valida elukutset, mis sõltub tema noorusest ja välimusest! Keegi ei taha ju, et neid piitsutaks üks kortsus vanamutt, eks ole?“ Katrina istus lauda, olles enne Arvile oma kallihinnalise Chianti ulatanud. Ka lõhnaküünlad, kuna Vivian armastas neid. Aga ainult väga kalleid! Korra, majanduslikult raskemal hetkel oli Katrina teinud proovi mõnevõrra odavama hinnaklassi küünaldega ning kuulnud kohe järgmisel kodupeol virisemist, et need haisevad nagu bensiin …
Katrina vaatas lauda ja ohkas kergendatult, mõeldes, et oli just korralikult söönud. Liha, liha, liha: hanemaksapasteet, veel kolme eri sorti pasteeti, loomalihalõigud. Ainus traditsioon, mille Vivian oli oma kaugest juudi lapsepõlvest säilitanud, oli sealiha vältimine ja põlgamine. Aga praegu olid laual veel austrid ning suitsulõhe, pikk sai pagaritöökojast linna teises otsas, mitu erinevat kastet hõbedastes kannudes ning kartulipuder: kahtlemata piima ja võiga. Isegi värske rohelise salati peal võis märgata väikest kogust kitsejuustu! „Miks sa õigupoolest selle jubeda meeste piitsutamisega tegelema hakkasidki – palun värskenda mu mälu! Su illustratsioonid oli imelised, mis sa neile lasteraamatutele tegid! Aga seda ma ütlen – see oli viga, et sa kunsti päris kõrgkooli tasemel õppima ei läinud. Suur viga! Inimene õpib ikka omavanustega koos, tekib mingi alateadlik võistlusmoment, sa tahad olla parem, ikka parem! Ja ülikoolis see tööharjumus ja distsipliin tekivad. Vaadake mind, ma pole oma elus pärast ülikooli saanud erialast tööd teha ainult kaks kuud, kui mul 1962. aastal lahtine käeluumurd oli.
Ja siis muidugi, kui Mari oli päris pisike. Ma ütlen, beebi kõrvalt ei saa pidevalt tööd teha ainult kuus kuud. Ainult kuus kuud pausi! Nii et sina, Katrina, peaksid selle asja küll varsti ette võtma, seda ma ütlen! Seda ma ütlen! Kui sa kolme aasta pärast 40 saad, siis tõusevad riskid ikka märkimisväärselt, seda ütleks sulle iga arst! Mu sõbranna Gretchen, klassiõde, elupõline naistearst, ütles ikka … Aga olgem ikka rõõmsad – Prost!“
Tundliku teema järsku lõpetanud ja selle saksakeelse fraasini jõudnud ning tsaariaegse klaasi konjakiga tõstnud, oli Vivian niisiis jõudnud puudutada kõiki omale pinnuks silmas olevaid asjaolusid siin perekonnas. Mari meestegalerii, samuti tema senine ambitsioonitus. Katrina domina-töö ja püsisuhte ning laste, aga samuti kõrghariduse puudumine. Ja kunstialal eneseteostusest loobumine, mis häiris Viviani tegelikult kõigest mainitust veel kõige rohkem. Vanadaam kandis moodsalt lohvakat musta põlvini kleiti. Ta arvas nimelt, et oma praeguses vanuses oli ta kaugelt liiga kondine, et enam kunagist prantsuse filmitähte meenutada, kellega teda nooruses ikka võrreldi.
Kes oli kuulus oma suurte siniste ilmekate silmade ja liivakellafiguuri poolest ning oli kunagi tõesti vastuvaidlematult Viviani moodi – või siis vastupidi. Niisiis, vana Vivian eelistas figuuri varjavaid riideid. Katrina märkas kohe, et nii Viviani kui Mari nägu oli ühtlasi käinud läbi professionaalse jumestaja käe alt. Ilmselgelt oli see Viviani uus idee, pärast seda, kui jaaniõhtul kakerdas seni oma toas vaikselt kirjutanud Mari keset pidu äkki õue, lainerijoon silmanurgast väriseva käega poole oimukohani tõmmatud. Niimoodi, profijumestusega nägi Mari täna täitsa viisakas välja, kui näo süvenevat parmulikku pundumist mitte arvestada. Ta kandis säravrohelist hõlmikkleiti, mis oli alati olnud tema ilu rõhutav värvivalik. See kleit lotendas tal nüüd kergelt seljas. Mari oli ammu loobunud söömisest, aga sedagi polnud keegi väiksest perekonnast veel tähele pannud.
Kõik jõid konjakit. Marile oli see väike lisakogus kanget alkoholi õigupoolest see õlekõrs, mis murdis ennegi juba väga kurnatud kaameli selgroo. Ta vajus näoli oma tühjale taldrikule. „Katrina, aita oma ema puhkama! Mari on meil ületöötanud, suisa ületöötanud, kujutate ette, meie Mari! Ta kirjutab ROMAANI! Päris romaani kohe, romaanivõistlusele kohe. Tähtaeg on küll alles 1. veebruaril järgmisel aastal, aga Mari alustas kohe eriolukorra alguses märtsis ning on oma tööga lõpusirgel. Ta ei taha mulle küll palju rääkida, millest tema raamatuke on. Kolme põlvkonna naised ühest perest pidid ühed olulised tegelased olema. Nagu meie siin, kas pole? Päris võluv, nicht?“ Saksakeelsete sõnade ilmumine Viviani jutuvadasse oli ilmeksimatu märk sellest, et tema kerge joove oli järsult üle minemas keskmiseks.
Katrina oli Mari vahepeal elutoas olevale kanapeele aidanud, kus alkohoolik vajus sügavasse teadvusetusse. Nüüd oli Katrina lauas tagasi, jõi teist klaasi konjakit ja kuulis: „Aga Katrinake, kui sa veel illustreeriksid, võiksid teha Mari raamatule pildid! Miks sa ometi sellest tööst loobusid?“ Katrina köhatas, mille peale vägagi koroonateadlik Vivian küll kergelt võpatas, ja vastas siis: „Aga sellepärast, et selle töö eest makstakse uskumatult vähe. Ma ei saa kulutada oma elust mitut kuud illustratsioonide peale, saades selle eest kokkuvõttes alla miinimumpalga kuus. Ja haigekassa – oma praeguse töö juures võin ma selle ise maksmist endale lubada, illustraatorina mitte mingil juhul! Ja kunst ei ole asi, mida teha möödaminnes, kiiruga, muuseas, eks? Sellele peab pühenduma, nagu sa alati rõhutanud oled. Vaat sellepärast ma ei tee enam ühtki illustratsiooni. Ja EKA-sse ei tahtnud ma minna sellepärast, et seal polnud sel hetkel mitte ühtegi kateedrit, kus oleks olnud ükski professor või dotsent, kes poleks minu ema armuke olnud ja keda ta poleks siia sinu pidudele kohale vedanud. Peaaegu pooled neist olid veel teda purjus peaga peksnud ka. Ma ei kujutanud ette, et taolised inimesed saaksid olla mulle mingisugunegi autoriteet, kelle käe all ma oleksin pidanud midagi õppima.“
Vivian oli mõtlikult vait jäänud. Siis palus ta pilgu ja noogutusega Arvil endale veel konjakit valada ning ütles juba mõnevõrra alistunult: „Jah, sul on õigus, kullake. Meie ajal oli kõik hoopis teisiti. Ma ei osanud iial arvata, et Eesti Vabariigis on olukord ükskord selline. Aga sa tead, et ma olen alati valmis kõik sinu kulud katma, peaksid sa kord ümber otsustama. Vaata Marit – kirjutab siin oma romaani juba pool aastat ja maksimum, mida selle eest võib võidu korral saada, on 5000 eurot. Omavahel öeldes, ma ei usu, et ta võidab. Ma ei usu, et ta isegi žürii nominatsiooni saab. Aga inimene vähemalt püüdleb millegi poole, millest jääb jälg! Ja ma maksan tal selle eest hea meelega absoluutselt kõik kinni!“
Arvi oli seda kõike pealt vaadanud läbitungimatu ilmega, näol vaevumärgatava naeratuse vari. Süütu, ilmsüütu ilmega vaatas ta enda ümber toimuvat. Ta ei teadnud, et ta ilme meenutas Eestis tuntud isikut, kellel oli luuraja taust. Ja kes täpselt samasuguse üdini neutraalse, läbitungimatu ja samas vaoshoitult sõbraliku ilmega istus näiteks kahe naise vestlussaates, kes talt üksteise võidu rumalaid ja pealetükkivaid küsimusi küsisid. Seda sarnasust tuntud luurajaga märkas antud hetkel küll vaid Vivian. Tegelikult unistas Arvi sel hetkel hoopis ühest domina’st, kelle kodulehekülje oli ta mõni aeg tagasi netist leidnud. Ja keda pidi ta nüüd juba loetud tundide pärast külastama.
Vaikuse katkestas Katrina: „Oli meeldiv ja meeleolukas, nagu alati. Mul on takso juba ees. Mehed, kes piitsutamist tahavad, juba ootavad mind! Järgmine kord kohtume ju juba kolme päeva pärast minu sünnipäeval. Ma toon tordi kaasa!“ Mari hakkas kanapeel teadvusele tulema ja keris oma alkoholist läbiimbunud mõistusest võimalikke romaani pealkirju: „Tume, tumedus“, „Tumedad varjundid“, „Kolm naist“, „Kolme põlvkonna naised“, „Meie lood“ … „Meie elu lood“ – kurat, see on ju „Õnne 13“! Katrina kuulis veel Viviani juba valjema häälega hüüatust: „Arvi, sa oled tegelikult antisemiit ja vihkad juute! Ja sa võtsid mu naiseks ainult mu raha ja varanduse pärast! Ma veel teen oma testamendi ringi, hommepäev kutsun notari jälle koju!“
Katrina oli omakorda kindel, et niimoodi olid peretülide käigus oma meestele etteheiteid teinud kõik tema emapoolsed naissoost esivanemad. Vivian oli pärit Eesti aladel pea aegade algusest saati elanud rikkast juudi kaupmeeste suguvõsast. 1990ndatel said nad tagasi mitu maja kesklinnas, kokku terve väikse varanduse, millest Arvi küll poole oma kahtlaste äride ja võlgade kaudu varsti tuulde lasi, tema peatsest kohtuasjast ja sellele järgnenud advokaadiarvetest rääkimata. Katrina mõtles vahel, et tema vanaema oli lausa uskumatult hea õnnega naine: sündida juudi perekonda, veel hullem – rikkasse juudi perekonda – Ida-Euroopa väikeriigis, mille üksteise järel vallutasid Natsi-Saksamaa, kus vihati juute, ning Nõukogude Liit, kus vihati rikkaid – ja elada sellest hoolimata väga pikk, produktiivne ning igas mõttes edukas elu …
Sandra Jõgeva “Üks päev aastal 0“
Noor taksojuht Toomas unistab inim-prügikott olemisest. Katrina püsiklient Juhan on lihtne laotööline, kes on domina tõttu laostumas, tema hüpohondrikust naine Liisa aga koroona tõttu hullumas.
Töötu ja võlgades Jarmo omakorda on otsustanud kõigepealt kord elus domina’t külastada ja siis end tappa. Katrina naaber, sensitiiv Ra Shangri La varjab ühe ammuse sünge saladuse tõttu kiivalt oma nägu. Kolmas majaelanik Markus on tõusev sisulooja, kelle karjääri ohustab koroona.
