Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga”
“Me elame maailmas, kus teekond või protsess jääb üha enam tagaplaanile. Oluline on eesmärk. Jõuda kiiresti kohale, et siis jälle uus eesmärk seada. Kagge võtab kõige paremas mõttes lugejal hoo maha ja aitab näha väärtust ühes järjekordses inimesele omases tegevuses, mis kipub tehnoloogiliste arengute ja mugavuse ihaluse saatel ununema. Kõndimine saab omada täiesti sügavamõttelist tähendust ja olla omamoodi filosoofia. Usun, et praegusel pingelisel ajal mõjub selline raamat eriti rahustavalt ja aitab liikumist näha täiesti uute nurkade alt, olgu see siis pikem jalutuskäik poodi või matk metsa sügavustesse.”
Jaan Kaplinski “Looduses ja loodusega”
“Hendrik Relve on tabavalt öelnud, et kaugeim paik maailmas on kodu tagumine õuenurk. Kaplinski kui paljude teadmiste ja reisikogemustega kirjaniku sulest õhkub sarnast mõtteviisi. Raamatus on kolm lugu, mis seotud kodumaa loodusega ja seejuures ei ole tegemist lihtsalt looduskeskkonna kirjeldustega. Kodumaa loodus pakub kaugetel maadel käinud mehele nii üllatusi kui ka kogemusi, mida on tuntud teiselpool maakera. Reisimist igatsevale eestlasele on see lugemine hea meeldetuletus, et ka meie enda tagahoovis on palju avastamist ja praegu on selleks ideaalne aeg.”
Juhani Püttsepp “Alam-Pedja lood”
“Kes on käinud Viru rabas? Kakerdaja rabas? Aga Alam-Pedja looduskaitsealal? Palju turundatud rabaradade kõrval jääb Alam-Pedja ühele keskmisele eestlasele üsna võõraks paigaks. Tegemist kodumaa ühe hõredaimalt asustatud piirkonnaga, kus sarnaselt Soomaale ületatakse kevadisel ajal üle luhad ja kus väljaspool teid ja radu on liikumine paras väljakutse. Seetõttu on Alam-Pedja justkui metsaasukate viimane peidupaik. Ometigi on eelneval aastasajal ja varemgi elanud seal hingelisi, kes olid õppinud sealse looduskeskkonnaga koos elama. Juhani Püttsepp on mälestuslugude-intervjuude toel pannud kokku raamatu, mis avab mõnusalt vabas ja humoorikas vormis nii nende inimeste katsumusi metsikus looduses elamisel, aga ka seal elavate loomade-lindude-kalade eluolu. Ehk viib see raamat nii mõnegi lugeja lõpuks ka päriselt Alam-Pedjale – jalgsi või kanuuga.”
Romet Vaino “Peegel karu silmades”
Minu ehmatav kohtumine karuga ilmestas suurepäraselt seda, mida loodus võib inimesele pakkuda – sisemist arengut. Tol aprillikuu hommikul lükati mind emotsionaalse skaala äärealadele. Kohta, kus ma polnud vähemalt teadlikult varem käinud. Kogesin enda jaoks täiesti uusi emotsioone. Minult oli sageli küsitud, et kuidas käituksin, kui satuksin metsas karuga vastamisi. Ma ei tea, kas suutmatus sellele vastata painas mind kui matkajuhti, kelle kogemustepagasis selline olukord puudus. Loe edasi…
