Kuidas võiksid elada ja millest mõelda meie suured kirjanikud nüüdisajal? Mida ja kus nad sööksid? Milliseid tekste kirjutaksid? Keda nad armastaksid ja vihkaksid? Mida nad arvaksid Euroopat tabanud sõjast? Seda kõike saabki teada romaanist „Death Café“.
Herr Uku
Berliin, 2023
Hackescher Markt
Eile tundsin, et nirvāna on saatnud mu siia Berliini rottidega elama (vigane mõte muidugi, võib ju kohe öelda, et „ma ei ole saadetud“ või pole ka mõlemat). Enneaegset surma ei ole ju olemas, kõik on õigeaegne, ilmselt siis ka minu saabumine siia inimestuma. Oleksin nagu mingit täävitust tulnud tooma siia rottidele ja spiel-casino tydrukule. Mõnes mõttes on ju meile kõigile – don Lutsule, musjöö Antonile, mademoiselle Bettile ja tovariš-gospodin Juhanile – antud võimalus olla rohkem kui inimene. Kui oli vana leping, mille Jeesus tegi tähtsusetuks, siis nüüd on krahv, Hem ja keiser tagatippu paisanud sassi Jeesuse lepingu, mis ometi lõi Petlemma tähena rivist välja kogu astroloogilise fatalismi. Kas sai siis Jeesuse leping meiega lõpuni täidetud täpselt samamoodi, nagu Jeesus ise lõpetas oma tegevusega vana lepingu? Kas oleme sellega lõpetanud igaveseks ka Darwini destsendentsiõpetuse? Ometi, mida me teeme, mis on meie tegevus? Kas sellisel krahvi ja keisri käsu peale kirjutamisel on yldse mõtet? Või mis mõte on Antoni ja Betti restoraniskäikudel, nii nagu nad mulle ikka kirjutavad? Eelmises elus ei saanud üks ühel, teine teisel põhjusel neis piisavalt käia, aga kas see ongi siis Suure Äratamise või uue lepingu mõte? Et kui mina olen nüüd natuke vähem ekstuberkulootik, siis peaksin mitmesuguseid röövvallutajatest huligaanidele tuntud rituaale tegema hakkama nagu mõni pisikuningas tavaliste inimeste kõrval? India kalpa ju kestab, Brahmaöö pole meie jaoks veel kuidagi kätte jõudnud! Ja veel, me ei ole kuidagi olulised oma õpetusega suurtele rahvaryhmadele, meist ei räägita kohvikus. Kas inimestumine peab seekord tõesti hakkama peale rottidest, kelle kaudu hakkab uus õpetus tilkuma aarialaste lömastatud ajudesse? Ja kas neistki saaks lõpuks tulla midagi, mis pole vormiviga?
Nagu siis eile – tuli mingisugune moeblokkija, kippus kallistama ja tahtis minust rotiga pilti teha. Temaga oli keegi hiina tydruk, papist kroon peas. Tydrukud on ikka huvitavad. Kohe oli aru saada, et see moeblokkija on selline inimene, kes mingit jumalust mängib, tähtsusetu ja „mittemina“, sõbrad ka. Need mitteminad arutasid kellegi profiilpilti, et kas ta on ilusam kui elus, poolteist tundi! See on vist miski uus allaminekuõpetus… Darwini teooria tagurpidi. Täitsa tytarsibulad, mahakukkunud malendid, ei muud. Oli häbi, et alguses olin viivuks kujutlenud, nagu Hem oleks saatnud mingid maagid mulle järele, aga no Hiinast tulla ikka kauge.
Suured lapsed oma mõttetute riitustega. Ütlesin, et niikaua kui neist kohvikus ei räägita, pole mõtet ka minu aega kulutada. Aga siis hakkas mul janu, lasin neil endile yhe apfelbieri Café Cinemas välja teha. Pean ütlema, et see õlu pluss õunamahl on suur väljamõeldis, nagu nool valguses. Kõndisin kui mõni rajaleidja pioneer keset kollektiivsete inimeste, turistide massi. Vein oleks ka hää maitsenud, aga oli ainult prantsuse punast, sellele ma ei tahtnud ennast loovutada. Tundsin ennast nende kollektiivsete inimeste keskel väikese jumalana, kellele röövryytlid mängivad flööti. Hiina tydruk väga ilus ja vajalik.
Jäin pärast üksi sinna veel istuma. Tulid tänavamuusikud: tšello, trumm ja pasun, yritasin dedutseerivast mõistusest end välja lylitada. Hakkas kylm ja läksin unekoti juurde tagasi. Seinasodijate ebaesteetilisus on läinud nii kaugele, et ei julge kahele poole enam vaadatagi, kõige parem oleks võtta oma mõistus väljaveninud kujul kilekotiga kätte ja sammuda pimedana mööda tänavaid. Suures kunstis on alati ju ka midagi monstrumlikku, aga see yhendab sind igavikuga, seesuguses väikeses ilmneb ent vaid aju ja käe vaheline teadmatus, ärge ajage seda intuitsiooniga segamini. Mul on ihule tekkinud mingid imelikud laigud, see võib olla sellest rumalast muusikast, mida ma olen sunnitud kuulama, ma tunnen end lolli ja nakkavana. Ei tohi kuulata enam seda spiel-casino tüdruku muusikat, tema lemmikut… seda „Nirvanat“. Ometi suhtlus temaga möödapääsmatu. Kehaplekkidest rohkem olen ma õnneks mures meeleplekkide, avidja ehk nõmeduse pärast.
Õhtu hilja tuli Hem. Oli katsunud lennukis seletada kõrvale istunud Rudolf Steineri fännile, kes hakkas patrama hingede rändamisest, et ka kehad võivad rännata ja sama surnu saab üles äratada. See oli ikka edasi pajatanud yleminekust kui riiete vahetamisest või koore minemaviskamisest. Hem oli siis näidanud passi ja öelnud, et sama särk ka veel seljas tal, mis oli enne Suurt Ärkamist. Õudne on maailmas, ühel pool Steiner oma lollustega, teisel pool siis Darwin ja tema jüngrid, kes yldse hinge ei usu. Eks muidugi kõik hea ja kuri on konstruitud ja pyynele on välja mõeldud peen steinerlik härrade jumal, kes toimetab kõrgklassi hulgas ja avab surres nagu teener tulijale ukse.
Kui meister Dee äratas mind üles Loretta kryptis ja ma hiljem Belvederes nägin silmast silma Puškinit ja paksu vanameest, kes tutvustas end nimega Honoré de Balzac, ning kõiki teisi, sain kohe aru, et minu vaated surmale on olnud lihtsustatud. Dee näitas mulle suvelossi aias punast pulbrit, mis mind tagasi ellu oli toonud. Hea, et selline asi ei ole relv mõne kättemaksu-usundi käes, laste käes, kes armastavad teiste tehtud klotsimaju lõhkuda! Eks muidugi naised oma emases käitumises on kõiges põhisyydlased, neile meeldivad ju niisugused kangelased hirmsasti.
Hem käis kangesti peale, et läheksime ööklubisse, pidi olema vaid mõne rongipeatuse kaugusel endises Lääne-Berliinis, Charlottengradis. Ytlesin, et ainult taksoga, olin ju juba unekotti pugenud. Ja et roti võtan kaasa, muidu kaob ära, metsistub, läheb tagasi oma suguvõsa juurde Ahneperele (need varastid mult igasugu asju siin), Ihumale (kõige kurjemad) või Loigule (teadagi). Pean rotikarjal tähelepanelikult silma peal nagu papp oma kihelkonnal. Olen viimastel aegadel arusaamisele jõudnud, et pean rohkem oma unekotist väljas käima, pean saama nagu uueks tõsiasjaks oma uues olemises ka ju teistegi inimeste jaoks. Päris hirmutav mõte muidugi – olla lõpuks nagu Hem hädas inimestega, kes oma mõttetus orjuses tema pilte T-särkade peale panevad, siis ka veel nende samade T-särkadega talle vastu tulevad ja talt lolle kysimusi kysivad. Minu pilt mõjuks mõne T-särki peal ju nagu suvalise pensionäri foto. Eriti vihataks tänapäeval, kui mul seal veel suits käes peaks olema. Ometi olen hakanud just nyyd pärast Suurt Ärkamist hirmsasti suitsu tegema, kannan ka päris rasket kristalltuhatoosi ikka taskus igal pool kaasas nagu mõni pensionil peapiiskop.
Hemiga on alati huvitav vestelda, kui tal lõhnad väga juures just ei ole, tihti kahjuks nii, sest palju vist lennukijaamades istub. Lõpuks läksime ikka rongiga, sest peatuses ilusad tydrukud olid. Uhlandstraße ja Grolmanstraße vahele, otse raudtee alla on nagu mingitele alamrobotitele lõbutsuskoht tehtud, nn Gainsbourgi-baar, aga seest hää, võis suitsetada. Hem ytles, et väheseid selliseid kohti. Võtsin oma tuhatoosi välja nagu mõni vaimulik, kes visiteerimas. Eks nad vaatasid mind justkui mõnda igavest rauka. Ettekandjad olid kõik ylakehast paljad poisid. Tuli kohe meelde aisoori-juudi muinasjutt kaupmehest, kes vaesudes myys oma orjapoisi talumehele, kes seda siis kõvasti rakkesse pani!
Harjumata see poiste asi, mõni tydruk ikka oleks parem olnud vaadata. See Gainsbourg ise oli ju kõva naistemees, mitu korda abielus. Alles hiljuti Austria raadios oli temast saade, et hobiks oli tal yks kummaline asi. Nimelt võttis lapsed ja läks hotelli jooma. Kõik! Naist kaasa ei võtnud! Sellest ma saan aru kyll – ilma naisteta ju ei saa olla, eriti tydrukuteta, aga samas kogu aeg neid ka näha ju ei taha. Taevaskojas on naised ikka hääd, rongis aga on parem omaette lugeda, sest Tartus jälle naised ju olemas! Mõistan sestap Sergeʼi kyll ja veel. Toodi karupildiga Berliini pilsnerid, hyva ryybe, eks kõik teoloogid armasta õlut, Luther ja Tillich oleks ka sellist võtnud. Kylm ja hää!
Anton kirjutas ennemalt, et Pariisi tehtavat isegi Gainsbourgi muuseumit, tytar olla maja hoidnud täpipäält nii, nagu suure laulja eluajal oli, isegi vanad konid pidavat veel tuhatoosis olema. Need vast peaksidki olema kõige suuremad vaatamisväärsused, sest suitsetajale hea tuhatoos on alati kuldaväärt asi.
Mnjah, tahaks neid poisse katta nagu Aadamat karusnahaga. Hem kurtis siis mulle seda Betti ja tyrklase asja, kysis, kas peaks Bettit kuidagi keelama või tyrklasele ytlema, et ta päris tavalise „elunaise“ peale pole juhtunud. Ma kardan, et see palju suuremat kahju võib tuua, selline ytlemine. On ju see kuulus muinasjutt eremiidist, kellele pakutakse kolme pattu (varastamine, kõlvatus ja joomine), tema valib vähima ehk joomise, aga pärast purjus olles teeb ka kahte teist muidugi! Ei usu kyll, et selline ilmvõimata jutt yht tyrklast peataks. Me ei suudaks seda ust kuidagi sulgeda. Tyrklasele tuleks ehk välja pakkuda mingisugune suur saladus, ususaladus, ehk ta siis jätaks Betti rahule. Lööb ta ju oma aega laiaks päris kerglaste lõbudega. Kuid ega ta miski usumees ole, Anton kirjutas, et joob viskit kokakoolaga, segab kokku yhte pudelisse – no selline ei karda jumalat ega kuradit! Kui ta muidugi tavaline moodne inimene on, tavaline eneseupitaja, siis oleks ehk vaja seletada talle Betti „ebainimlikkust“? Ta teeb ju praegu konstruktsioonivigu, kui plaanib oma tulevikuelu ratsionalistlikust instiktiivsest promiskuiteedist lähtudes? Kuid ootamas teda ju hoopis kosmiline kriminaallugu niisuguse „elunaisega“? Ta peaks meid muidugi vaimuhaigeteks, mitte „nägijateks“. Mu arust oleks lihtsam, kui ta eriti tylikaks muutub, talle krahvil raha anda, et loobuks oma reliktlootustest Betti suhtes. Vaevalt ent seda juhtuks, ju ta igatseks ikka endiselt ka rikas olles orjataride myriaade oma Sorbonneʼi platsi poe ette. Ma ei saa ikka aru, kuidas nii väärikas kohas, kust ju kogu hilisem ylikool alguse saanud, sellesama kabeli ees (ymberehitet muidugi, aga mis siis) lastakse niisugusel toimetada? Saksa rotid minu koduplatsil on seesugusest kyll targemad. Ei usu mina, et ta veenmise või raha läbi muutub lohe kaevus olevast naisest eremiidiks nagu mõnes armeenia muinasjutus räägitakse. Ega tyrklased ja armeenlased ka teadupärast ju omavahel mitte kuidagi läbi ei saa. Ehk tulekski sinna yks armeenlane platsile lahti lasta? Mõni ehitaja, kes muskulatuurne ja hakkab kõrvalmaja fassaadi krohvima? Nii Hemile ytlesingi. Lubas mõtelda.
Hem lasi ka šampanja lauale tuua, maksis 160 eurot! Kyll see kihises! Oleksin seda kõike järgnevat tahtnud budistide ysna tavalise meditatsiooniharjutusena kujutella ymberpöördult muidugi. Siis oleks raha alles jäänud… Et kaardiga maksta ei saanud, siis võttis Hem eurod ju krahvi minule saadetud uuest ymbrikust! Kuigi… šampanjer ja tydrukud ehk ainus väljakutse sellele tavalisele elule ongi. Koos suitsu ja naaberlauda istunud saksa tydrukutega hakkas päris mystika pahupool Tillichi mõttes kätte jõudma. Eks see, kui ma Hemiga Berliinis 2023 pudeli šampanjat joon, olegi ju Tillichi ascetic attitude towards the dynamics of life, sest askeetlus kaoks, kui me kaks pudelit telliksime endile, aga me saatsime teise hoopis kõrvallauda tydrukutele! Olen hakanud vaikselt paljuräägit oma varasemaid vaateid elule korrigeerima, pidasin vanasti kõiki niisuguseid olukordi, kus inimene ei õpi ja seltskondlikku tegelusse laskub, pseudoeluks. Nüüd olen ise „elumees“ ja raputan seesugusele elusamusejutlustamisele, mida ikka praktiseerisin, vaid ainult šampanjast kihisevat pääd! Ei ole vaja mingeid elektromagnetilisi laineid, et inimesi jälle elusamaks muuta! Võtsin roti taskust välja ja pistsin ta peadpidi kihisevasse jooki! Saagu ka elusamaks! Kysigu ka endalt, kes ta on! Kes on rottkond! Ja muud sellist! Rott hammustas kätega vehkivat kelnerit… Hem tellis takso. Ytlesin araablasele autos, et pangu oma tyrgi muusika nyyd karjuma!
Paavo Matsin “Death Café”
Menuromaanide „Gogoli disko“ ja „Lenini valss“ autori Paavo Matsini uus teos „Death Café“ on maagilise realismi võtmes kirjutatud düstoopiline romaan, mille tegevus toimub tänapäeval ja lähitulevikus. Romaani idee pärineb autori lapsepõlvest, kus ta igatses lugeda raamatut, milles erinevate lemmikteoste tegelased tegutseksid üheskoos. „Death Café“ tegelasteks on surnuist üles äratatud ja nüüdisaegsesse Euroopasse elama saadetud eesti kirjandusklassikud: Oskar Luts, A. H. Tammsaare, Betti Alver, Juhan Liiv ja Uku Masing. Episoodilistemates rollides astuvad üles ka Ernest Hemingway jt.
About the author
