Ulvi Pihel “101 eesti telesaadet”
Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena. Loe edasi…
Krista Kaer soovitab:
“Kui meil on juba olemas 65 aastat eesti teleajalugu, siis annab sealt välja sõõlata põnevamad saated ja ka need, mis on huvitavad veel praegugi. Väga hea ja ülevaatlik raamat, aga mitte kuiv ja hillitsetud, vaid lõbus ja elav, nagu teatavasti peab olema ka üks hea telesaade.”
Jodi Taylor “Üks neetud jama teise otsa”
Kui endale elus kohta otsiv Madeleine Maxwell võetakse tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti, avastab ta peagi, et instituudi üsnagi tavapärase fassaadi taga käib hoopiski iseäralik tegevus, nimelt ei uuri seal töötavad ajaloolased lihtsalt minevikku, vaid nad käivad ise seal, kusjuures seda ei nimetata ajarännakuks, vaid tähtsate ajalooliste sündmuste uurimiseks nende kaasajas. Loe edasi…
Krista Kaer soovitab:
“Saint Mary kroonika esimene raamat, milles meil hakkab tekkima ettekujutus, milliste hullumeelsete asjadega tegeletakse Saint Mary ajaloouuringute instituudis. Ajalugu uuritakse seal nimelt ajaloosündmuste toimumise ajaks kohale minnes. Muidugi ei ole see päriselt ohutu ja kuigi sekkumist ei lubata, pole sugugi välistatud see, et innukad uurijad lihtsalt kistakse ajaloosündmuste keerisesse.
Tore ja põnev raamat, on nalja, närvikõdi ja suurt armastust, nii et pole ime, et selle pühendunud lugejaskond on jõudsalt kasvanud iga uue raamatuga.”
Jorn Lier Horst, Hans Jorgen Sandnes “Operatsioon Tuuleiil”
Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? Kas kahel detektiivil õnnestub kuritegu ära hoida? Loe edasi…
Krista Kaer soovitab:
“Mina kui vanaema tean omast käest, kui hea on võtta paraja pikkusega põnev raamat ettelugemiseks. Raamat, milles on lapsele ka nuputamist ja mille kangelastele ta saab kaasa elada. Just niisugused on Detektiivibüroo nr 2 tegemistest pajatavad raamatud. Ootan juba kannatamatult järgmist ja väikesed kuulajad ootavad ka.”
Terry Pratchett “Rahvas”
Kui Mau jõuab tagasi kodusaarele, avastab ta, et on oma rahvast ainsana alles. Hiidlaine on võtnud temalt kõik lähedased ja pühkinud minema tema koduküla. Jäänud on ainult Esiisad, kes karjuvad Mau peas ja kamandavad teda. Kuid hiidlaine ka tõi midagi: metsa on ilmunud tohutu suur kanuu, mille pardal elutseb kummaline viirastustüdruk. Viirastustüdrukul on väga palju riideid, kuid pole varbaid, ja kohe esimesel kohtumisel kingib ta Maule lahkelt sädemetegija. Loe edasi…
Krista Kaer soovitab:
“Ma kasutan alati iga juhust, et öelda Terry Pratchetti kohta midagi head. „Rahvas“ annab selleks põhjust kuhjaga. See pole ei Kettamaailma ega Tiffany Achingi raamat vaid täiesti omaette lugu ühest saarest ja maailmast, mis võinuks olemas olla. Saarest, kuhu paiskavad hiidlaine ja saatus veel mitte päris meheks saanud Mau ja Briti kuningapere teismelise liikme Ermintrude ja kus neil tuleb hakkama saada elu ja surmaga, mineviku ja tulevikuga. See on imeilus, naljakas, kurb ja tark raamat, niisugune raamat, mida tahaks siis jälle üle lugeda, kui on paha olla ja meel kisub mõruks.”
Elizabeth Jane Howard “Valguse aastad”
Elizabeth Jane Howard (1923–2014) on inglise kirjanik, kes peamiselt mälestuste põhjal oma suguvõsast kirjutas viieosalise Cazalet’ perekonna kroonika. Viiest romaanist esimene, „Valguse aastad”, ilmus 1990. Raamatu sündmustik hakkab hargnema Londonis aastal 1937 ning kandub kohe seejärel ka Sussexi krahvkonda, suguvõsa maakodusse. Loe edasi…
Krista Kaer soovitab:
“Ma mäletan, kuidas ma kunagi lugesin mõnuga „Forsythe’ide saagat“, milles ju ei juhtunudki midagi väga vapustavat, lihtsalt inimesed elasid oma elu. Mingil moel oli seda elu aga väga huvitav jälgida. Samamoodi on huvitav jälgida Cazalet’ kroonika pere elu, mida meile hakatakse näitama 1937. aastast alates. Ühelt poolt on teada, et läheneb Teine maailmasõda ja loob toimuvale äreva tausta, teiselt poolt on selle suure pere liikmed ja nendega seotud inimesed kõik hädas omaenda murede ja valikutega. Tekib tunne, nagu oleksidki astunud Briti keskklassi maailma ja näeksid seda seestpoolt.”
Christie Watson “Hoolivuse keel”
Autobiograafiline raamat, milles varasemalt õena töötanud Christie Watson juhatab lugejat inimese sünnist surmani ning erakorralise meditsiini osakonnast morgi. “Hoolivuse keel” on muljetavaldav sissevaade sellesse hoolivusest, kaastundest ja headusest kantud elukutsesse ning selle telgitagustesse. Autor viib lugeja kaasa inimelu kõige kriitilisematesse hetkedesse. Loe edasi…
Krista Kaer soovitab:
“Christie Watson on Costa preemia võitnud inglise kirjanik, kes on enne kirjutama asumist töötanud 20 aastat eri haiglates õena. Mälestuste põhjal sellest ajast on ta kirjutanud raamatu „Hoolivuse keel“, mille kohta on ka öeldud, et tänapäeval, kui igaüks kirjutab mälestusi, annab Christie raamat tagasi usu sellesse žanrisse. Tundub, et praegu on just õige aeg selle raamatu lugemiseks ja tõdemiseks, et õest, kes istub su voodi kõrval, tema vaiksest hoolivusest võib sageli oleneda see, kas sealt voodist tõused.”
Loe ka teisi Krista Kaera lugemissoovitusi!
