Eesti Päevalehe spordiajakirjanik ja krimikirjanduse ekspert Jaan Martinson noppis välja parimad krimkad, millega suvelõpp põnevalt veeta: “Tänavune krimikirjanduse aasta on erakordne. Lettidele ilmub järjepidevalt suurepäraseid raamatuid, mis peaks olema krimkafännide jaoks kohustuslik kirjandus. Siinkohal nopped suurest pakist ehk seitse teost, mida jõuab augustis ette võtta ja mille lugemine pole raisatud, vaid kvaliteetaeg.”
Patricia Cornwell „Lahkamine”
Jaan Martinson soovitab: “Maailma parimaid, enimmüüduid ja seetõttu ka rikkamaid krimikirjanikke on Eestimaal tagasi. Patricia Cornwelli teosed, mille peategelane on kohtuarst Kay Scarpetta, kuuluvad krimikirjanduse klassikasse ning pakkusid kaks kümnendit tagasi ka maarahvale erakordset lugemiselamust, kui temast ilmus 17 raamatut. Aga siis kett katkes, sest Cornwell ja tema lood muutusid ehk liiga äraspidisteks. Ent nüüd on Scarpetta tagasi, naasnud Virginia osariiki, kus ta kunagi oma kuulsusrikast karjääri alustas. Ent lootused jätkata kohtuarstliku büroo juhtimist sama koha pealt, kus see tal pooleli jäi, purunevad.
P.S. Eelnevad Cornvelli raamatud tuleks taasavaldada, sest need on pärlid, kuid ka antikvariaatidest kadunud.” Loe lähemalt…
Antonio Manzini „07.07.2007”
Jaan Martinson soovitab: “Aosta orus tegutseva omapärase ja isepäise, kanepit suitsetava ja reeglitest mööda hiiliva politseiniku Rocco Schiavone fännid saavad lõpuks teada, miks too oli sunnitud Roomast lahkuma, mis toimus saatuslikul kuupäeval 07.07.2007 ja kes on unenägudesse ja mõtetesse saabuv Marina. Teisalt on „07.07.2007” kohustuslik kirjandus krimkasõpradele, sest selle raamatu läbilugejast saab ühegi kahtluseta Rocco Schiavone austaja ja ta võtab ette ka Antonio Manzini eelmised teosed.” Loe lähemalt…
Agatha Christie „Miks nad ei kutsunud Evansit?”
Jaan Martinson soovitab: “Kui siinmail ilmub taaskord Agatha Christie, siis ei pane tema teost mingil juhul lugemata raamatute kuhja alla ega keskele, vaid peale. Geeniusi tuleb austada, ent see pole peamine põhjus, lihtsalt Christie on mõnus, särav ja kiire lugemine, mis vallandab õnnehormoonid, nagu teadlased väidavad. „Miks nad ei kutsunud Evansit?” on mõneti eriline, sest seda on varem lugenud ilmselt vaid tõelised Christie fännid ning raamatus ei tegutse ükski tuntud detektiiv, vaid amatöörid, Walesi mereäärse Marchbolti linnakse vikaari neljas poeg Bobby ja tema rikas kaaslane leedi Frankie, kellel tuleb välja uurida, kes on mõrvatu, ja kes on Evans, keda ei kutsutud. Vana hea Agatha Christie. Ei midagi uut ega üllatavat, lihtsalt üks lahe lugemine, mille lõpp, üllatus-üllatus, on üllatav.” Loe lähemalt…
Peter May „Lewise malenupud”
Jaan Martinson soovitab: “Lewise saare triloogia sai lõppvaatuse, mis jättis suure okka hinge – kahju, et otsa sai. Lewise malenupud on Lewise inimesed ehk nagu raamatut sisse juhatava luuletuse esimene rida ütleb: „Siin saatus malenditena kohtleb meid…”. Peategelane Fin Macleod on lahkunud politseitöölt ja naasnud koju, Lewisele. Ühel hullul hommikul põrnitseb ta sõbra ja vaenlase Whistleriga öösel kadunud järve… Mille põhjas on 17 aastat tagasi kadunud väikelennuk, lennukis ränkade vigastustega Roddy surnukeha. Või õigemini see vähene, mis temast alles on jäänud. Sealtmaalt rullub lahti minevik, et kohtuda olevikuga melanhoolses loos, mille taustaks on kaunis ja metsik loodus, raju ilm ning arusaam, et võitjaid siin olla ei saa.” Loe lähemalt…
R. Ellis „Mõrvad Orumaal”
Jaan Martinson soovitab: “Kes pole ammu lugenud kaasaja traditsioonilist Briti krimkat, peaks kätte võtma „Mõrvad Orumaal”, mis läheb kindlasti mõnusalt peale ja pakub korraliku elamuse vaatamata sellele, et autor kasutab kõiki stampe, mida kasutada saab, aga teeb seda täpselt ja elegantselt. Samas on J. R. Ellis meeldivalt erinev: ta ei pane kokku erinevatest sugudest uurijate paari, vaid saadab turmtulle kaks meespolitseinikku, ning harib lugejat, paigutades kuritööd maalilisse Yorkshire’i (kuhu pärast raamatu lugemist ihkaks minna) ja koobastesse, mille uurimine ja olemus laiali laotatakse. Ehk siis koopakompleksist leitakse kohaliku mehe laip, misjärel on enamus Orumaa inimestest rõõmsad – palavalt mittearmastatud tüüp on teises ilmas. Ent kes ta sinna saatis? Igatahes leiavad linnakese koopauurijad surnukeha ootamatult ja sealt, kus see ei tohiks olla.” Loe lähemalt…
Mona Nikolay „Rooskapsas ja surnud peet”
Jaan Martinson soovitab: “Kui sul on kas raamatukogus või kaupluses silme ees virvendamas pooltuhat krimkat ja tuleb valida, mida võtta, siis kui suur on võimalus, et valik langeks tundmatu autori raamatule „Rooskapsas ja surnud peet”, mida lisaks tituleeritakse kui aednikukriminulli? Ent „Rooskapsa…” mittevalimine oleks viga, eriti kui on soov võtta kaunil suvepäeval ette üks lahe mugavuskrimka ning saada pisut teadmisi ka Saksamaa rohenäppude muredest ning endise Ida-Saksa ebainimlikkusest. Niisiis… Von Ribbekid – Caro ja Eike – saavad viimaks lapikese Berliini lähedases aiandusühistus. Ja leiavad aiamaale kaevatud laiba. Kelles nende naaber Manne, kunagine tubli ja edukas politseinik, tunneb ära oma parima sõbra. Ja lähebki mölluks.” Loe lähemalt…
Anthony Horowitz „Sõna on mõrv”
Jaan Martinson soovitab: “Kui Anthony Horowiz, selle asemel, et olla keegi teine (kirjutades Sherlock Holmesi ja James Bondi jätkulugusid), hakkab iseendaks, on tulemus väärt aplausi ja kestvaid ovatsioone. Tema mullu ilmunud „Harakamõrvad” oli võimas krimka, aga „Sõna on mõrv” on veelgi parem. Lihtsalt suurepärane. Hõrk ja nauditav ja lahe ja põnev. Horowitz lõi romaaniga „Sõna on mõrv” uue (krimi)kirjanduse stiili, ühendades realismi ja fiktsiooni. Ühel halval päeval, kuid kenal kevadhommikul, siseneb Diana Cowper – kuulsa näitleja rikas ema – lugupeetud matusebüroosse, et korraldada ära omaenda matused. Kuus tundi hiljem on ta surnud. Mõni aeg hiljem marsib autistlik endine politseiuurija Daniel Hawthorne ootamatult Horowitzi – jah, sellesama raamatu autori – juurde ja palub, et temast kirjutataks raamat. Kommina pakub ta võimalust kaasa lüüa juurdluses, et tuvastada Cowperi mõrvar.” Loe lähemalt…
About the author
